/nginx/o/2015/08/26/4421625t1h483f.jpg)
Ulmefilmides, kus Maad ähvardavad tulnukad, on sissetungijate eesmärgiks sageli meie ressurssidele käpa peale panemine, kõige sagedamini kipuvad nad himustama vett. See ei ole aga kuigi läbimõeldud ähvardus, sest vesi on ilmaruumis tegelikult äärmiselt tavaline, kirjutab veebiväljaandes The Conversation planetaargeoloog David Rothery.
Iga veenäljas tsivilisatsioon, mis meie Päikesesüsteemi jõuaks, käituks üpris rumalalt, kui kihutaks veeotsingul just Päikese lähedal asuva Maa poole.
Alles hiljaaegu arvasime, et vedelal kujul vett leidub meie Päikesesüsteemis vaid Maal. Tõesti, Maa on küll ainus paik, mille pinnal leidub pidevalt vedelat vett, ent jääd on praktiliselt kõikjal. Paljud teadlased arvavad ka, et vedelat vett võib leiduda veel paljude taevakehade pinna all.
Kus Päikesesüsteemis vesi siis peitub ja millisel kujul? Kas me saaksime selle kätte ja kas see oleks joodav?
/nginx/o/2015/08/26/4421623t1h3e6d.jpg)
Komeedid ja Kuiperi vöö
Kui eesmärgiks on leida paiku, kus võiks leiduda maaväliseid mikroobe, tuleks otsida vedelat vett või vähemalt suhteliselt sooja jääd, mille temperatuur oleks vaid mõni kraad madalam sulamispunktist. Sellised paigad on laialt levinud, tuleb vaid vaadata külmade taevakehade pinna alla või kuumadel taevakehadel leiduvate alati varju jäävate alade servadesse.
Meie päikesesüsteemi äärealal, Päikesest umbes 10 000 korda kaugemal kui Maa, asub komeetidest koosnev sfääriline Öpiku-Oorti pilv. Komeedid koosnevad peamiselt jäätunud veest, milles leidub ka erinevaid süsiniku- ja lämmastikuühendeid. Viimased on põhjuseks, miks ei tasuks komeetide vett ilmselt kohe jooma hakata. Vett leidub pilves ilmselt umbes viie Maa massi jagu. Me ei saa selles aga päris kindlad olla, sest otseselt on võimalik uurida vaid neid komeete, mis eksivad Päikese lähedusse.
Komeetide läbimõõt jääb aga enamasti alla 10 kilomeetri ja Öpiku-Oorti pilve sees lahutavad neid üksteisest pikad vahemaad. Sestap oleks suure koguse vee kogumiseks kasulik liikuda pilvest edasi Päikese poole Kuiperi vööni, mis asub Päikesest umbes 40 korda kaugemal kui Maa.
Kuiperi vöö ehk Edgeworthi-Kuiperi vöö on Neptuuni orbiidist väljaspool asuv Päikesesüsteemi piirkond, mis sisaldab umbes 2000-kilomeetrise läbimõõduga objekte nagu kääbusplaneet Pluuto ja tuhandeid komeedisarnase koostisega taevakehi. Suuremalt jaolt on tegu kivise südamiku ja jäätunud veest pinnaga kehadega, ent neil võib leiduda ka ebapüsivamatest ühenditest tekkinud jääd. Mõne sealse taevakeha pinna all, kümnete või sadade kilomeetrite sügavusel, võib leiduda isegi vedela vee ookeane.
/nginx/o/2015/08/26/4421601t1hfeb7.jpg)
Hiidplaneedid
Neptuun, Uraan, Saturn ja Jupiter on meie päikesesüsteemi hiiglased. Arvatakse, et sügaval nende sisemuses, väga kõrge rõhu all, võib leiduda Maa massi jagu vett, mis on surutud planeedi tahke tuuma ja väliste gaasikihtide vahele.
Praegu ei ole sealt vee kättesaamine meile jõukohane, ent hiidplaneetidel on ka hulk kuusid, mis koosnevad peamiselt jääst. Päikesest nii kaugel sisaldab jää lisaks veele metaani, ammoniaaki ja süsinikmonookisiidi. Hiidplaneetidest kõige lähemal asuva Jupiteri ümber on aga neist ebastabiilsematest ühenditest moodustuva jää püsimiseks liiga kõrge temperatuur, mistap on sealne vesi suhteliselt puhas.
Meil on mõjuvaid tõendeid, et mitme sellise jäise kuu sisemuses võib olla peidus ookeane. Kõige paremad kohad elu otsimiseks on paigad, kus ookeanid asuvad sooja kivimassi kohal. Selline võib olla näiteks Jupiteri kuu Europa ja Saturni kuu Enceladuse sisemus, ent kivimi sees toimuvad keemilised reaktsioonid muudaksid vedela vee soolaseks, mistap seegi pole päris joogiks kõlblik.
/nginx/o/2015/08/26/4421593t1hdde4.jpg)
Kiviplaneedid
Päikesele lähemal asuvad Marss, Maa, Veenus ja Merkuur paiknevad alas, kus oli Päikesesüsteemi moodustumise ajal liiga kõrge temperatuur selleks, et saanuks moodustuda jää. Selle tulemusel koosnevad need planeedid peamiselt kivimitest, mis suudavad tiheneda oluliselt kõrgematel temperatuuridel. Vesi, mis neil planeetidel leidub, on kas mineraalide sisse vangistatud ja sealt pinnale jõudnud või jõudnud hiljem komeetide vahendusel nende pinnale.
Tõenäoliselt oli Marsil kunagi selle kivimassiga võrreldes vähemalt sama suures koguse vett kui Maal, ent et tegu on väiksema taevakehaga, millel on nõrgem gravitatsioon ja puudub magnetväli, on suurem osa selle veest kadunud kosmosesse. Sellegi poolest on Marsi pinnal kunagi kindlalt vett leidunud ja planeedilt on leitud huvipakkuvaid märke endiselt toimuvast vee-erosioonist. Sellistes tingimustes vedelana püsimiseks peab vesi olema aga ilmselt väga soolane.
Me teame kindlalt, et Marsi polaaraladel leidub jäätunud vett, ent seegi ei paista elusõbralik. Kui aga võtta Maalt õiget tüüpi mikroobe ja paigutada need Marsil õigetesse paikadesse, võivad nad suuta ellu jääda. Seni ei tea me aga, kas ehk pole mikroobid juba meteoriitide abil planeedilt planeedile reisinud.
Veenus on peaaegu alati olnud vedela vee jaoks liiga kuum. Kõrgel atmosfääris leidub aga sealgi veepiisku. Nende kogumine ei tasu end ära ning on ka väga kahtlane, et seal võiks leiduda mikroskoopilist elu.
Merkuur on ilmselt viimane koht, kust keegi üldse vett leida loodaks, sest see on enamjaolt lihtsalt liiga kuum. Planeedi pooluste lähedal on aga kraatrid, mille põhja Päike mitte kunagi ei paista. Komeetide kohaletoimetatud vee leidumist neis paikades on tõestanud paljud erinevad mõõtmisviisid.
Sarnaselt külmadesse õnarustesse kinni püütud vett on leitud ka meie Kuu polaaralade kraatritest. On väga võimalik, et see on ressurss, mida kasutaks mitte tulnukad, aga meie ise, kui lõpuks koduplaneedilt lahkume ja kosmosesse liigume.