Burjaatia poliitaktivist: varem või hiljem Venemaa laguneb

Venemaa president Vladimir Putin Burjaatia laamasid külastamas. Foto: SCANPIX

Kui ohtlik võib Venemaal olla poliitikaga tegelemine või avalik arutlemine, sõjast Ukrainas, burjaadi keele ja kultuuri kurvast olukorrast ning elust Baikali taga Vene-Hiina piiril rääkis Postimehele Burjaatia opositsiooniline poliitaktivist ning orientalist Doržo Dugarov. 

Doržo Dugarov. Foto: Erakogu

Dugarov põlvneb vanast mongoli üliku suguvõsast, ülikoolihariduse on ta saanud Ulaanbaataris, mille järel töötas naftafirmas Jukos.

Viimase kümnendi oma elust on pühendanud ta võitlusele burjaadi keele ja kultuuri õiguste eest oma kodumaal Burjaatias.

Viimasel ajal on burjaadid ootamatult palju tähelepanu teeninud sõjaga Ukrainas. Internetis levis kiirelt video «Putini sõjaburjaatidest», lisaks burjaadi «kaevurid» ja «traktoristid» Donbassis jne. Kuidas Burjaatias suhtutakse Ukraina sündmustesse?

Mis puudutab hiljaaegu internetis laineid löönud videot niinimetatud Putini sõjaburjaatidest, siis sel pole Burjaatiaga midagi pistmist. Klipp on filmitud Irkutskis, noorukid, kes selles üles astuvad on kohalike ametnike lapsed.

Mis puudutab Ukrainat, siis ühiskond on lõhestunud kaheks: kõik mõistavad, et tegemist on sissetungiga iseseisva naaberriigi territooriumile, kuid osa kiidab sissetungi heaks.

Kui Ukrainas puhkes konflikt, siis oli ootuspärane, et sinna saadetakse burjaate. Poisid, keda saadeti Ukrainasse on reeglina pärit maapiirkondadest, Siberi karmide tingimustega harjunud, suurepärased jahimehed, loomulikult saadetakse selliseid sõtta.

Meedias tekitas vastukaja ränkade põletushaavadega Donetski haiglas lebanud 20-aastane tankist Dorži Batomunkujev ning tema vene telekaamerate ees aset leidnud poolkoomiline dialoog Jossif Kobzoniga. Batomunkujev oli haavata saamise ajal sealjuures kaadrikaitseväelane. Burjaatia ajalehest Novaja Burjatija lõigati seejärel sõdurist rääkinud artikkel välja. Tegu on sealjuures väljaandega, mille tiraaž oli 50 000.

Ametlikult on keelatud meedias neid teemasid kajastada, kuid omavahel räägitakse küll. Burjaatia on väike, siin tunnevad kõik kõiki, seetõttu liiguvad jutud Ukrainas sõdimas käinute tuttavate ja sugulaste kaudu.

Mis puudutab hiljaaegu internetis laineid löönud videot niinimetatud Putini sõjaburjaatidest, siis sel pole Burjaatiaga midagi pistmist. Klipp on filmitud Irkutskis. Noorukid, kes selles üles astuvad on kohalike ametnike lapsed. Nad on küll etnilised burjaadid, kuid pole elus Burjaatias käinudki ning meie keelt ei räägi. Video idee pärineb kuuldavasti Kremli poliittehnoloogilt Vladislav Surkovilt endalt. 

Uudistest kuuleb, et Venemaa valmistub rentima hiinlastele 49 aastaks suuri Baikali-taguseid maa-alasid. Praegu need Burjaatia koosseisu ei kuulu, ent on ajalooliselt olnud burjaatide asualad. Kuidas burjaadid kahe suure rahva tehingusse suhtuvad?

Meie jaoks on nii hiinlased kui ka venelased okupandid, ma ei karda seda sõna välja öelda.

Rahvas, keda tuntakse burjaatidena, on tegelikult põhjamongolid. Meie jaoks on nii hiinlased kui ka venelased okupandid, ma ei karda seda sõna välja öelda. Kusjuures hiinlased on neist kahest hullemad. Nad on kavalamad, nad on jõhkramad. Vihavaen mongolite ja hiinlaste vahel on kestnud aastatuhandeid, Burjaatia maapiirkondades on esinenud juhtumeid, kus hiinlasi lihtsalt tapetakse.

Maade hiinlastele rentimine on esmakordne pretsedent ning ma ei kujuta ette, et nad 49 aasta pärast siit välja läheksid. Võib oletada, et Siberis toimuvasse suurte aladega kauplemisega on seotud ka korruptiivsed skeemid. Burjaatidele see ei meeldi, olen inimeste suust kuulnud väga radikaalseid arutlusi sel teemal, kuid seni pole selge, mis juhtuma hakkab ning mida inimesed selles osas ette võtavad. 

UNESCO on kandnud burjaadi keele nende keelte nimekirja, mida ähvardab väljasuremine. Nimekirjas on enam kui 140 Venemaal elava rahva keeled, kusjuures need rahvad ei ole arvuliselt mitte alati just kuigi väikesed. Burjaate on ju ka näiteks pool miljonit. Miks burjaadi keel kaob?

1970. aastatel lõpetati koolides burjaadi keele õpetamine, selle kasutamine ametlikus asjaajamises keelati. Põhimõtteliselt kasvas terve minu põlvkond üles ilma burjaadi keeleta. See oli väga tugev löök meie kultuuri pihta ning sellest ei ole veel toibutud.

Selleks, et keel areneks peab ta pidevalt kasutuses olema. Ametlik poliitika on selline, et meil pole burjaadikeelset televisiooni, vaid paar tundi telesaateid ajal, mil neid keegi neid ei vaata, burjaadikeelse raadio asutamisele pandi käsi ette eelmisel kümnendil.

Jah, vabariigis ilmub üks burjaadikeelne ajaleht Burjatskaja Pravda, kuid seda on võimatu lugeda, sest see on keeles, mida räägiti 50 aastat tagasi. Saate aru, tänapäeval ei räägi keegi enam nii.

Üllataval kombel on Venemaa vastasseis ülejäänud maailmaga aidanud tahtmatult kaasa burjaadi keele taassünnile.

Koolides õpetatakse burjaadi keelt paar tundi nädalas. Aga mitte osata oma emakeelt – see on häbi. Haritud noored üritavad, et keel ei kaoks ja uuesti sünniks. Nad saavad aru, et me pole venelased ega sovjetid, vaid oleme burjaadid.

Maapiirkondades reeglina emakeelt osatakse, ka Ulan-Udes on viimastel aastatel läinud burjaadi keeles rääkimine moodi. Üllataval kombel on Venemaa vastasseis ülejäänud maailmaga aidanud tahtmatult kaasa keele taassünnile, kuna rubla kursi hävimine on toonud palju ostuturiste naaberriigist Mongooliast, kus praegu kiire majanduskasv. Seoses sellega on müüjatel tekkinud vajadus rääkida mongoli ja burjaadi keeles, mis on praktiliselt üks ja sama.

Burjaadi keele päästmine on eranditult seotud iseseisvusega: kui me lähima 50 aasta jooksul ei saa iseseisvaks, siis meie keel kaob. Aga kui me peaksime iseseisvuma, siis on ju olemas positiivne näide Iisraelist, kus keel tegi läbi kiire taassünni.

Probleemiks on ka see, et meie koolides ei õpetata meie rahva ajalugu. Mäletan oma enda koolipõlvest, et meiele suunati õpetajaks venelanna teiselt poolt Uuraleid. Ta ei teadnud meie rahva ajaloost ja kultuurist midagi, jutustas tundides sellest, kuidas burjaatidel ja mongolitel polnud enne venelaste tulekut ei oma riiklust, kultuuri ega kirja. Meil tekkis temaga terav vaidlus, ehkki inimesena, peab ütlema, oli ta meeldiv.

2000ndatel oli Venemaal mitmeid rahvusvabariikide aktivistide peksmise ja jälitamise juhtumeid. Eelkõige meenuvad need Mari Vabariigist. Milline on olukord praegu? Kes selle tagakiusamise taga seisab?

Poliitilised aktivistid tunnevad pidevat ohtu kohalike võimude ning eriteenistuste suunalt. Kõigile on mõista antud: oma kultuuriga võite tegeleda, kuid poliitikasse ärge tükkige. Poliitikaga tegelemine või sellest kirjutamine võib olla ohtlik. Hiljuti peksti läbi üks minu hea tuttav, ajakirjanik Jevgeni Hamaganov. Jevgenil murti mitu selgroolüli ja koljuluu, praegu on ta raskes seisus.

Vaja on karta eriteenistusi, kes võivad mürgitada, võivad röövida, korraldada kokkupõrke kohalike kriminaalidega.

Kõigile on mõista antud: oma kultuuriga võite tegeleda, kuid poliitikasse ärge tükkige.

Minu elu kallale kiputud ei ole. Minuga viib kohalik FSB –minu jaoks on see ikka KGB – aeg-ajalt läbi vestlusi, mis reaalsuses kujutavad endast ülekuulamisi. Ähvardavad. Pärast ühte miitingut Ulan-Udes ja seda kui Ameerika Hääles ilmus minu artikkel Ukraina toetuseks, lubati vangi panna. Aga ma ei karda neid.

Minu isa oli poliitvangina Brežnevi ajal laagris, vanaisa ning vanavanaisa laskis maha NKVD. Olen mitmenda põlve dissident, kui nii võib öelda. Ma ei karda – kui vaja, siis suren, kuid ma ei vaiki. 

Vahel võib jääda mulje, et Venemaa - see on Moskva ja veel paar arenenumat linna. Mis seal Moskva taga asub? Kuidas elatakse regioonides?

Väljaspool Moskvat – seal on vaesus ja viletsus. Viletsas seisus on ka Vene Föderatsiooni subjektid. Kuni Uuraliteni on majandus veel enam-vähem, kuid Lääne-Siber on juba väga vaene. Peale Irkutskit on pilt veidi positiivsem.

Burjaatia on selles mõttes samuti positiivne erand. Võib öelda, et Ulan-Udes ei ela inimesed just kuigi halvasti. Moskvat seal ei armastata, kuigi paljud tahavad minna Moskvasse tööle ja õppima. Moskvasse on koondunud 80 protsenti Venemaa kapitalist ning Moskva imeb piltlikult öeldes endasse regioonide, s.h. Burjaatia ressursid.

Meil oleks vaja saada oma ettevõtete peremeesteks ning kasutada ise oma kodukandi ressursse, siis me elaksimegi palju paremini. 

Meil oleks vaja saada oma ettevõtete peremeesteks ning ise kasutada oma kodukandi ressursse, mitte lasta neid teisele poole Uuraleid välja vedada.

Suur osa Venemaa elanikkonnast pole elus oma kodukandist välja sõitnud, sama on ka meil Burjaatias. Inimeste elu on väga üksluine. Puudub absoluutselt võrdlusmoment, et midagi võiks teha paremini või kuskil on miski paremini korraldatud. Kahjuks on meil palju korruptsiooni, see on osa meie vabariigi majandusest (naerab). See on meie suureks probleemiks ja väga raske on seda võita – pean silmas korruptsiooni föderaalsel ja kohalikul tasandil.

Oleme nominaalselt vabariik ja Föderatsiooni subjekt, kuid presidendi asemel on meil põhimõtteliselt Moskva määratud kuberner – Vjatšeslav Nagovitsõn, kellel varasem seos Burjaatiaga puudub. Inimesed pole rahul valitseva eliidiga, see on klannisüsteem, mida toidetakse Moskvast ja keda eriliselt ei huvita regiooni ja kohalike inimeste probleemid.

Viimasel ajal on analüütikud – nii välismaal kui isegi Venemaal – hakanud rohkem spekuleerima võimaliku Venemaa lagunemise üle tulevikus. Milline on Teie arvamus selles küsimuses?

Ma arvan, et varem või hiljem ta laguneb. Siin Burjaatias räägivad inimesed sellest omavahel viimasel ajal aina rohkem ja rohkem. Küsimus on vaid selles, kui palju verd impeeriumi lagunemise käigus valatakse.