/nginx/o/2015/05/06/4035713t1hb810.jpg)
Olen nõus sellega, et Poola uue presidendi Andrzej Duda otsus teha esimene visiit nimelt Eestisse oli üllatus. Aga ma ei ole nõus mõnegi arvamusega, mis puudutavad visiidi tekkemehhanismi ja tagajärgi, kirjutab arvamusportaali kolumnist Jaak Jõerüüt.
Kõige teravamalt on visiiti kritiseerinud kolumnikolleeg Ahto Lobjakas. Vägagi nautides arvamuste paljususe võlu, tahan nüüd kohati hoopis teisti arvata. Tema jätab oma kirjutises mulje, nagu oleks see(gi) visiit tekkinud ainult Kadrioru suval ja kutsel.
Olen riikidevahelise suhtlemise praktilist kulissidetagust jälginud ja kaasa teinud juba paarkümmend aastat ja väidan sel pinnal kaljukindlalt, et eranditult kõik kõrgetasemelised visiidid toetuvad vundamentidele, mille valmistamisega on paljud inimesed, sealhulgas välisministeeriumide diplomaadid, tegelnud aastaid kui mitte aastakümneid.
Valmis vundamendid võivad seejuures olla kindlad, millele saab toetuda igal, ka keerulisel juhul, aga ka vastupidi, sellised, mille pragusid tuleb just nüüd ja praegu parandada, klambriga kinni tõmmata, tsemendiseguga täita. Ettevalmistusteta ei sünni miski, mis sellest, et uudis kõigi ette ilmub alati äkki, sest see on mistahes uudise olemus.
Tõde on selles, nagu ütles Eesti riigipea taas, et Euroopas on ainult üks suurriik, kus saadakse aru, mida tähendab massiküüditamine – Poola.
Aga lugeda kontekstis näiteks väljendusi «apokalüpsise husaarid», «Ilvese doktriin» või «ersatsallianss» on pehmelt öeldes lihtsalt piinlik.
Selline visiit praeguses julgeolekuolukorras on positiivne nähtus nii Eesti-Poola suhete kontekstis kui ka meie ühiste oluliste klubide, see tähendab NATO ja Euroopa liidu kontekstis. Õiged kollektiivsed otsused sünnivad siis, kui üksteist mõistetakse hästi ja meie turbulentses maailmas pole vastastikust kõrgetasemelist suhtlust mitte kunagi liiga palju.
Olen nüüd nõus riigiametnikuna vastu võtma kasvõi sada süüdistust truualamlikkuses, aga tõde see muuda. Tõde on selles, nagu ütles Eesti riigipea taas, et Euroopas on ainult üks suurriik, kus saadakse aru, mida tähendab massiküüditamine – Poola.
Nähakse motiivi
Lisan omalt poolt, et ma pole paraku väga kindel, kas absoluutselt kõik, kes Eestis peaksid teadma, ka täiesti täpselt teavad, mida tähendab näiteks Katõni massimõrv. Dramaatiliste ajalooliste märksõnade loetelu võiks pikendada või ka mitte, aga oluline on tajuda, kus on kustumatud ajaloolised puutepunktid, mis kuuluvad mõningate ühiste arusaamiste vundamendi sideaine hulka.
Duda visiiti vaadeldes ja tõlgendades on nii koduses kui rahvusvahelises pressis näha nüansside erinevusi. Räägitud on mitmesugustest motiividest. Mina nopin välja ennekõike pragmaatilise motiivi, millega on seotud Duda jutt NATO idatiivast. Tuleb end kasvõi hetkeks kujutleda istumas Varssavis ja on selge, et NATO idatiiva tugevdamine, tegelikult ülevalt alla, on Poola huvides. Siin langevad me huvid üheselt kokku.
/nginx/o/2015/08/23/4414703t1hb9ee.jpg)
Siit edasi tulevad mängu juba tulevikuprojektsioonid, mille puhul on alatasa oht, et sisu läheb jälle tõlkes kaduma: garanteerimine, vahendamine, baasid, varustuslaod, kohaoleku suurendamine jne. Kui peamine eesmärk meelest läheb, siis võib lihtviisil takerduda vaba mõtte skolastilisse rabasse. Pikema arutelu püsiva baasi viimse komani täpse definitsiooni üle (tänase superhübriidse julgeolekuolukorra tingimustes) jätan pigem paksude kinniste uste taha.
Mis puutub niinimetatud kaitseingli ehk kolme Balti riigi eestkõneleja rolli, siis peab küll olema kummaline, et mitte öelda kallutatud fantaasia, hirmu tundmiseks, et edaspidi teeb ainult Poola Eesti eest kõigis NATO tubades suu lahti või et Washingtonis tuleb Eesti saatkond sulgeda, sest seal piisab Poola saatkonnast. Koorilaulu pühendatud maal peaks olema ühendatud ja võimendatud häälte efektist ju eriti lihtne aru saada!
Iroonia irooniaks, aga ma tõesti ei saa aru võimalusest lugeda meie hea NATO ja EL-i kaaslase, paljudes olulistes asjades samameelse riigi ja Läänemere regiooni naaberriigi riigipea üllatusvisiiti Eestisse mingis kahtlases võtmes. Vastupidi, näen seda kui Eesti pikaajalise mitmetasandilise diplomaatilise tegevuse loomulikku jätku ja ka saavutust ning näen ühtlasi selle kaudu avanevaid võimalusi tugevdada meie reaalset julgeolekut olukorras, kus vastava tegevuse vajaduse lõppu esialgu näha ei ole.
Jaak Jõerüüt on kirjanik ja diplomaat. Ta on olnud Eesti suursaadik Soomes, Itaalias, Küprosel, Maltal, ÜROs, Lätis ja Rootsis ning avaldanud 22 raamatut, mis on tõlgitud mitmesse keelde.
:format(webp)/nginx/o/2016/06/06/5480065t1h5b2f.jpg)