Poola värske presidendi Andrzej Duda visiit toob Eestile tähelepanu uudislugude pealkirjades. Kuid see on kaduv populaarsus. Eesti riskib end lukustada mustrisse, kus ta väikese tegijana pole enam teise-, vaid kolmandajärguline, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.
Poola värske presidendi kiirustades küllakutsumine Eesti ametivenna poolt heidab varju meie Euroopa väärtustele ja rõhutab meie välispoliitika süvenevat afektipõhisust. Kahe riigi presidendid ei kiirusta kokku konstruktiivsest ühishuvist, vaid piibellike maailmalõppu kuulutavate hobusemeestena.
Asjaolus, et konservatiiv-katoliiklasest Andrzej Duda, kes seisab vastu samasooliste abieludele ning abortidele ja tahab vangi panna kunstiviljastamisega tegelevad arstid, kutsuti oma esimesele välisvisiidile Eestisse, võiks näha lahingut "kultuurisõjas" tolerantsi vastu. Toomas Hendrik Ilves väljendab siiski vähemalt oma kõnedes risti vastupidist seisukohta. Võibolla seletab kutse Poola riigipea suhteline ligipääsetavus võrreldes Põhjala juhtidega. Pearolli mängib tolerantse Eesti ja eriti tema naiste suunas tehtava ebasoliidse žesti taga ilmselt siiski sügavam kalkulatsioon: põhimõte, et allianss pühendab abinõu.
Alliansiotsimine Poolaga - mis Duda valitsemise all tahab muu seas saada "Baltikumi julgeolekutagajaks" - on aga impulsiivne, läbi mõtlemata ja Eesti pärishuve kahjustav. Impulsiivsusega on kontrastiks avaliku arutelu puudumine - ometi on orientatsiooni küsimus julgeolekutuge vajava Eesti jaoks määrav ning arutelu see moodus, millega vabas ühiskonnas tähtsaid otsuseid kaalutakse.
Rabe Poolale orienteerumine tõstatab ridamisi küsimärke. Tsementeerimaks üht suhet, tõrjume teist: Balti ühtsust. Poola üks naabreid on Leedu, kellele end pehmelt öeldes intensiivselt rahvuslasena määratlev Duda saadab Tallinna tulekuga signaali. Signaali sisu mõistame kui kujutleme, et Ilves oleks oma esimese visiidi teinud Soome või Läti asemel Poola.
Edasi, Duda on öelnud, et tahab "korrigeerida" Poola välispoliitikat. "Korrektsioon" näeks ette Poola liidrirolli piirkondlikus alliansis Venemaa ohjeldamiseks. Poola riskivalmidus on juba tekitanud pingeid Varssavi ja Berliini vahel. Nüüd on Eesti osa pingest. Pinged on tekkinud ka Brüsseliga, seda osaliselt isiklikul pinnal Duda ja ELi ülemkogu presidendi, samuti poolakast Donald Tuski vahel. Eesti on seni Tuski häälekalt toetanud, nüüd aga saadab vastupidise signaali.
Duda visiit toob Eestile tähelepanu uudislugude pealkirjades. Kuid see on kaduv populaarsus. Eesti riskib end lukustada mustrisse, kus ta väikese tegijana pole enam teise-, vaid kolmandajärguline. Meie julgeoleku tegelikud garandid - globaalselt USA ja Euroopas Saksamaa - kaugenevad meist. Tulemusena süveneb veelgi meie välispoliitika reaktiivsus. Aheneb kontaktpind poliitika reaalsusega.
Pole saladus, et Saksamaa kaldub rääkima Venemaaga üle meie pea, aga orientatsioon Poolale, mis lisaks pingestab suhteid Berliiniga, on ka parimal juhul ersatsallianss. Niipea, kui asi tõsiseks läheb, ei oota me ju päästmist Varssavilt. Mida Varssavi "garandirolli" aktsepteerimine meile tegelikult tuua tõotab, on vähenev otsetähelepanu USA poolt ja suhete jahenemine Saksamaaga.
Selles, et Poola oleks siiralt huvitatud meie huvide seadmisest omade kõrvale, võib enam kui kahelda. Meenutagem paari aasta tagust kampaaniat kaitseplaanide saamiseks NATOlt: Poolal polnud mingit huvi meie nimel millestki loobuda, vastupidi. Igal juhul poleks Eesti sellises alliansis instrument ühe Ida-Euroopa keskmiku ambitsioonide näitelaval. Poola on kindlasti Eestile vajalik ja tähtis sõber, aga me mõlemad kuulume juba NATOsse ja ELi - ning erisuhet ei vaja.
Duda visiit ilmestab ühtlasi pealetungivat läbimõtlematust meie üha apokalüptilisematest visioonidest suunatud välispoliitikas. Ühel tasandil seome me Eesti julgeoleku retooriliselt Ukrainaga: Ukraina langemine Venemaale tähendab kõige lõppu. Aga kui Donbass peaks langema - või isegi Kiiev -, on meie riigijuhtidel järgmisel päeval ees päris rumalad näod. Nad avastavad, et elu läheb edasi.
Teiselt poolt on Ilves endale teisel ametiajal läbivalt lubanud vihjeid, et Soome, jäädes väljapoole NATOt, riskib oma iseseisvusega. Meie aga oleme tänu NATOsse kuulumisele turvaliselt kaitstud. Presidendi retoorikast järeldub, et erinevalt Ukraina langemisest elaks Eesti Soome langemise üle. Siin on kategooria- ja loogikavigu enam kui üks.
Siit jõuame Eesti loomulike liitlaste juurde, kelleks meie regioonis on - tahame või mitte - NATO-välised Soome ja Rootsi. Nende NATO-välisus ei ole seejuures ületamatuks probleemiks USA ega teiste lääneliitlaste jaoks, ühisõppusi korraldatakse ridamisi. Milleni me pole aga suutnud Soomet ega Rootsit viia on niivõrd elementaarne solidaarsusžest nagu seda oleks nende lennukite maandumine Ämaril - või, veel parem, ühisõppused maavägede osalusel.
Siit avaneb terve mõõde, mis Eesti tänasel julgeolekul on täiesti puudu, aga mille kallal president pole ligi kümme aastat töötanud. Seda tühimikku ei kompenseeri mugavusallianss Poolaga - kui see peaks jääma Ilvese peamiseks välispoliitiliseks pärandiks.