Kremli endine nõunik: meedia levitab Venemaal psüühilist epideemiat

Gleb Pavlovski Foto: Jaanus Piirsalu

Kremli üks ideoloogilisi juhte 2000. aastatel Vladislav Surkovi kõrval, «suveräänse demokraatia» termini üks väljamõtlejaid, nõukogudeaegne dissident Gleb Pavlovski tunnistas intervjuus Jaanus Piirsalule, et tunneb endas teatud süüd Venemaa praegustes arengutes.

Mis ajaga Venemaa ajaloos te võrdleksite praeguseid protsesse Venemaa ühiskonnas?

Võrdlemine on poliitilisele analüüsile muidugi kasulik, aga Venemaal on see täiesti mõttetu tegevus. Kui võrrelda näiteks Ivan Groznõi aegadega – no ja mis siis? Sama kasutu on võrrelda Stalini aegadega. Ma arvan, et kui rääkida pealispindsest tasemest, siis meil on tegemist Venemaa variandiga makartismist (riigireeturite ja üldse ebalojaalsete inimeste jälitamine ja tagakiusamine Ameerika Ühendriikides 1950ndate algul – J. P.) – see on populistlik poliitika, millel ei ole tõsist institutsionaalset ega programmilist põhja. See on poliitika, mis viitab pidevalt enamuse arvamusele, aga see arvamus on pärit kõige primitiivsemalt tasemelt.

Põhilist viidet (sellisele poliitikale) ei pruugi tänapäeval kuulda ju mitte võimudelt, vaid just alumistelt kihtidelt: sa elad selles riigis, järelikult peavad sul olema samasugused arvamused nagu enamusel. See on väga rumal arvamus, aga inimeste jaoks ei vaja see täiendavat legitiimsust. Seetõttu nad teatud mõttes ei arva üldse, et keegi käsib neil midagi või surub mingit arvamust peale.

Võimudel pole vahendeid selle enamuse arvamuse suunamiseks. Võim on tegelikult nõrk. Nad ei suuda saavutada mingit elementaarset juhitavat distsipliini isegi oma ametnike seas. Seetõttu avabki see ukse reaktsiooniliseks aktiivsuseks. Midagi niisugust proovis kasutada Stalin 1940ndate lõpus kampaanias kosmopolitismi vastu. See oli ainus kord, kus Stalin proovis ära kasutada spontaanseid emotsioone. Ta üldiselt ei armastanud selliseid võtteid, sest ta tahtis alati neid (inimeste emotsioone) kontrollida. Midagi sarnast siin on, sest inimesed esinevad ise vabatahtlikult repressiivse impulsi, ohu allikana.