Pealtnäha ei tohiks sotsiaalmeedia kasutamine just kuigi raske olla – postitad mõne foto, teed mõne video, kirjutad midagi või jagad kellegi teise tehtut. Tegelikult on sotsiaalmeedia kasutusega seotud omajagu probleeme ja murekohti, mida kõik kasutajad endale varakult teadvustama peaks, kirjutab Postimehe arvamusportaali kolumnist Andra Siibak.
Andra Siibak: sotsiaalmeedia võlud ja valud
14. august 2015, 16:14
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nähtamatu auditooriumiga seonduvad ohud
Sotsiaalmeedia kasutajaskond on hoomamatu. Paljude kasutajate jaoks on hoomamatu seegi, mil moel nende postitused selle auditooriumi ette jõuavad ja kes, kuna ning millisel eesmärgil nende poolt postitatud või jagatud infot kasutada saab.
Ka Eesti avalikkust on lähiajal ilmestanud mitu juhtumit, kus avaliku elu tegelastel on olnud probleeme sotsiaalmeedia auditooriumi tajumisega ning nad on enda väljaütlemiste tõttu kas töökoha kaotanud või saanud negatiivse meediakajastuse osaliseks. Unustades ära kuivõrd mitmepalgeline ja erinevaid suhteid sisaldav on meie sõprade ja «jälgijate» nimekiri, on taolised probleemid kerged tekkima.
Pealegi, enamik kasutajatest ei kasuta sotsiaalmeediat selleks, et ise sisu luua ja postitusi teha, vaid selleks, et teiste tegemisi jälgida. Kuna seda jälgimist on võimalik teha salaja, profiiliomaniku jaoks varjatult, siis on kõik Facebooki kasutajad justkui isehakanud spioonid.
Uuringutest nähtub, et tööandjatele ei jää töötajate sotsiaalmeedia kasutus märkamata; ka õpilased ja õpetajad jälgivad üksteise sotsiaalmeedia väljaütlemisi suure huviga ning paljud lapsevanemad ja vanavanemad hoiavad oma võsukeste sotsiaalmeedia kasutuse aktiivselt silma peal.
Nende, danah boydi ja Alice Marwicki uuringutes košmaarseks auditooriumiks tituleeritud sihtrühmade ees, ei jää just palju varjatuks. Seepärast võivad košmaarse auditooriumi silmis ebasobivaks tembeldatud postitused pahaaimamatu profiiliomaniku jaoks kaasa tuua ebasobivaid tagajärgi. Olgu selleks siis töökoha kaotus, koolist välja heitmine, koduarest, jne.
Mõned teadlased ütlevad, et sotsiaalmeedias toimuv on endaga kaasa toonud jälgimisühiskonna. Et sotsiaalmeedia ajastul on privaatsus surnud. Kuidas võtta? Kindel on aga see, et sotsiaalmeedia ajastul on privaatsus midagi sellist, mida tuleb endale ise kätte võidelda, vaikimisi ei paku seda keegi. Teenusepakkuja kohe kindlasti mitte.
Sotsiaalmeedia kui multimodaalne relv
Sotsiaalmeedia keskkondade potentsiaalist demokraatliku ühiskonnakorraldusse ja kodanikuühiskonna arengusse ning sõnavabaduse edendamisse on räägitud palju ja kohati suuri ülistavaid sõnu kasutades.
Fakt, et sotsiaalmeedia kasutajajaks võib saada absoluutselt igaüks on selle keskkonna teinud äärmiselt populaarseks igasuguste ekstremistide ja äärmuslaste jaoks
Meenutagem kasvõi 2011. aasta Araabia kevade sündmusi, mida ajakirjanduses hellitavalt isegi Facebooki revolutsioonideks kutsuti. Äkitselt sai Twitteri säutsudest, YouTube’ivideodest, Instagrammi fotodest – sellest n-ö tavaliste inimeste loodud veebisisust, omamoodi multimodaalne relv.
See oli relv, mille abil võis aidata kaasa autoritaarsete režiimide langusele, või mille kaudu võis paljastada riigiisade päevavalgust kartvaid tegusid, mis riikliku kontrolli all olevas tavameedias iial kajastamist poleks leidnud.
Kõrvuti taoliste edulugudega tuleb aga siingi kontekstis täheldada, et sotsiaalmeedia on täpselt samasugune relv ka teise vaenupoole jaoks. Fakt, et sotsiaalmeedia kasutajajaks võib saada absoluutselt igaüks on selle keskkonna teinud äärmiselt populaarseks igasuguste ekstremistide ja äärmuslaste jaoks, kes kasutavad sotsiaalmeediat nii enda maailmavaate tutvustamiseks ja järgijate leidmiseks kuid võivad teha ka live-säutsumisi terrorirünnakute kestel nagu Keenias, 2013. aastal.
Personaalset «puhast tõde» levitav platvorm
Muuhulgas on sotsiaalmeediast saanud riiklike infosõdade tallermaa. Keskkond, mida mehitab nii lugematu arv ustavaid infosõdureid kui ka tehnoloogilisi abimehi, nn trolle, kelle ülesandeks on aidata kaasa «õige» sõnumi või «tõe» levitamisele.
Kuna sotsiaalmeedias levib informatsioon kulutulena ning «sõbralt»-«sõbrale», siis ei kiputa just sageli «sõprade» poolt jagatava info usaldusväärsuses kahtlema. Kui mu sõber juba infot levitamisväärseks peab, ju ta siis ka oluline ja tõene on, näikse paljud mõtlevat.
Taoline kergeusklik suhtumine võib aga omakorda kaasa aidata ühiskonnas moraalipaanika levikule ja nii võivad mõnedki riiklikult olulised küsimused või teemad lausa kuritahtlikke pöördeid võtta.
Sobivaks näiteks siinkohal oleks 2011. aastal Lätis toimunud sularahakriis, mil sotsiaalmeedias levinud uudis Läti lati devalveerumisest tõi tuhanded lätlased pangaautomaatide juurde enda sääste välja võtma.
Personaalset «puhast tõde» aitab sotsiaalmeedia levitada veel teiselgi moel. Tarkade algoritmide abil pakub Facebook oma kasutajatele näiteks võimalust näha just nende «õigete» sõprade postitusi. Nende «sõprade», kes on täpselt meie moodi –meiega üheealised, sarnase haridustaseme või karjääri ja kultuuritarbimisharjumustega. Nad jagavad meiega samu huvisid, väärtusi ja ellusuhtumist.
Nähes pidevalt omasuguste, enda jaoks ideaalse auditooriumi postitusi ja jagamisi võib meil tekkida aga kallutatud arusaam maailma asjadest. Facebook, näiteks, pakub nn filtrimulli luues mugavalt meile võimalust unustada, et ka teistsugune maailm ja teistsugused inimesed on olemas. Ja avarama maailmapildi asemel võime end äkitselt leida silmaklappidega maailma kaemast.
Kasutajaskond kui kaup
Internetiteenuste puhul on sageli kasutusel ütlus, et kui midagi on tasuta, siis oled sina kasutajana see, keda müüakse. Nii on ka sotsiaalmeedia puhul – iga kasutaja profiilile lisatud info muudab kontoomaniku automaatselt kaubaks, mida reklaamiandjatele kalli raha eest maha müüakse.
Paljud kasutajad võivad küll naiivselt mõelda, et mida paha see personaliseeritud reklaam Facebookis meile ikka teha saab. Näiteks noortel emadel ongi lihtsam kui neile lasteriiete allahindluste reklaamid mugavalt Facebooki seinale potsatavad ja tüsedusele kalduvad kasutajad võiksid olla pigem rõõmsad, et neile ettenägelikult toitumisnõustamise grupiga või efektiivse treeningprogrammiga liitumist pakutakse. Win-win situatsioon kõigi jaoks, eks ole? Võib-olla mõne kasutaja silmis tõesti. Tegelikkuses teenivad kõik kasutajad nii vaid suurkorporatsioonide ärihuvisid.
Tavakasutaja jaoks võib see bigdata pilv aga pahaaimamatult hakata tema igapäeva elu ja olulisi otsuseid mõjutama.
Näiteks on Eesti finantsorganisatsioonides krediidiotsuste tegemisel järjest enam hakatud tähelepanu pöörama kliendi sotsiaalmeedia kontodele. Ehk siis, sarnaselt Ameerika Ühendriikidele võib ka siin kodulaenu või krediitkaardi saamine nüüd aina enam sõltuda sellest, millist infot me endast sotsiaalmeedias avaldanud oleme, milliseid fotosid endast jagame ja kes on meie sõbralisti kuuluvad «sõbrad».
Kokkuvõtteks
Eeltoodu viitab sellele, et digitaalsest kirjaoskusest on saanud elutähtis oskus. Informatsioonist küllastunud ühiskonnas peab iga netikasutaja olema suuteline tajuma uue meedia mitmepalgelist ja hoomamatut auditooriumi; oskama luua nii košmaarse kui ideaalse auditooriumi silmis sobivat veebisisu ning kriitiliselt lugeda ja analüütiliselt tõlgendada teiste poolt postitatud ja jagatud informatsiooni. Vaid nii on võimalik informatsioonist küllastunud ühiskonnas hakkama saada.
Sotsiaalmeediaga seotud ohtudele keskendub laupäeval kell 14.30 Arvamusfestivalil algav arutelu «Kas sotsiaalmeedia kujundab ja kinnistab noorte maailmavaateid?». Otseülekannet vaata siit.
----------
Andra Siibak on kaitsnud filosoofiateaduste doktorikraadi meedia ja kommunikatsiooni erialal Tartu Ülikoolis ning tegelenud sotsiaalmeediat puudutava temaatika uurimisega enam kui kümme aastat. Praegu töötab Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudis meediauuringute vanemteadurina.