Viktoria Korpan

FOTO: Peeter Langovits

«Kas me võiksime elada õuna sees?» küsinud kord pisike uss emme käest. «Jaa, võiksime küll,» vastanud ussiema. «Aga pirni sees?» – «Jaa, ka pirni sees.» – «Aga näiteks – ananassi sees?!» – «Seal ka, jah.» – «Aga miks me siis elame s*tahunnikus?» – «Saad aru, poja, on selline asi – kodumaa.»




Selline anekdoot oli liikvel NSVLi – näljased silmad vaatavad läände – ajal. Praegu näib paljudele tõsist muret valmistavat, et nii paljud meie kaasmaalased on Eestiga alaliselt või ajutiselt hüvasti jätnud.

Ei tea, kuivõrd N, aga SVL küll. Igaühel meist on sugulasi ja sõpru Austraalias, USAs, Suurbritannias, Soomes või mõnes eksootilisemas riigis. Põhjusi on erinevaid – töö, õpingud, armastus (muide, just viimane on statistika järgi peapõhjuseks, mis toob Eestisse elama näiteks Venemaa kodanikke). Nagu vene vanasõna ütleb: kala otsib, kus on sügavam, inimene – kus parem.

Kord sai mu üks väliseestlasest sõbranna kõvasti noomida välismaal visiidil viibinud kõrgelt riigiametnikult, et miks ta ikka Eestis ei ela. Marss koju!

Kaasmaalaste kojutoomise teema kerkis üles ka läinud reedel Pärnus toimunud presidendi kärajatel. Et mis teha ja kes on süüdi – need igavesed küsimused. Praegu meenutavad meetodid eestlaste (ja miks mitte eestimaalaste üldiselt) kojutoomiseks natuke mõne äriettevõtte reklaami: «Vali mind!», «Tule Eestisse elama, sest just meie investeerisime meie võrkudesse rohkem, kui mõni teine naaberriik!», «Kõik talendid koju!». Tahaks, et inimesed tuleks koju südame hääle kutsel, mitte kaalutletud äritehingu tulemusel. Sest pole kindel, et ei leidu uut «operaatorit» veel paremate «kõneminutihindadega». Las inimestele jääb valikuvabadus – kas elada Eestis või välismaal –, ilma et neist tehtaks riigireetureid või järjekordsete kampaaniate kliente.

Aga kas on täiesti utoopiline, et inimene tahab elada Eestis, sest ta armastab oma riiki, oma kodumaad, tundugu see isegi vahest «si*tahunnik», aga mitte sellepärast, et siin makstakse poolteist aastat emapalka? Või sind pärjatakse kangelaseks, kui sa soojemast (otseses ja ülekantud mõttes) kohast Eestisse tuled? Kärajatel ei olnud kodumaa-armastus teemaks (tõsi, president mainis, et tagasi pole tuldud palga pärast). 1990ndad on läbi, see pole enam trendikas. Praegu on moes «süüa, palvetada, armastada» ja vahest kiputakse unustama, et «maailm on suur ja lai, aga lunastus luurab nurga taga».

Nagu Ekke Moor, kes pidi selleks ära käima, et aru saada, et parimad allikad on kodus (viimane lause on laenatud ühelt teiselt sõbrannalt, kes pärast oma rännakuid mitte ainult ei naasnud Eestisse, vaid tegi Eesti ka ühe huvitava mehe võrra rikkamaks).