Valeri Loginov

FOTO: Erakogu

Ajaloolane Taavi Minnik usutleb Ukraina ohvitseri Valeri Loginovi, kes osales legendaarsetes lahingutes Donetski lennujaama pärast.

Tellijale Tellijale

Donetski lennujaama kaitsmine mullu ja selle aasta algul oli Ukraina sõjas üks vihasemaid lahinguid. Ukrainlastest kaitsjad said tuntuks nimega «küborgid».

Ukraina 95. õhudessantbrigaadi ohvitser Valeri Loginov, kutsungiga «Askold», on oma 47 eluaastaga neist ilmselt vanim.

Sõjakooli lõpetas ta nõukogude ajal, kui paljud tema roodu meestest polnud veel sündinudki. 1990. aastate lõpul lahkus Loginov Ukraina sõjaväest. Ise ütleb selle kohta, et ei suutnud, nagu paljud teisedki ohvitserid, lihtsalt pealt vaadata, kuidas sõjaväge lammutatakse.

Kuni möödunud aasta kevadeni oli ta oma kodulinnas Žitomiris edukas kütuseärimees. Siis jättis aga Krimmi kriisi ajal kõik muu ning liitus vana väeosaga. Ta meenutab, kuidas tema väeosa möödunud aasta oktoobris Donetski lennuväljale saabus, kuidas mehed stardiraja lähedal kuulikindlad vestid seljast ja kiivrid peast võtsid, et suitsu teha ja kohvi juua. Vaenlane avas Gradidest tule. «Ainult tänu vastase tulejuhi veale jäime ellu,» lausub Valeri.

«Vastase jalavägi koosneb peamiselt kohalikest elanikest, vene sõjaväelastest koosnevad spetsiaalsed luure-diversiooni- ning snaiperite grupid,» lisab ta. «Jalavägi ei üritanudki varjuda, nad liikusid lahinguväljal täiesti ebaprofessionaalselt, nagu millegi mõju all. Neil puudus täielikult enesesäilitamise instinkt.»

Valeri ütleb, et erilise talendiga vastaste juhid Donetski lennujaamas ei hiilanud. Kohe, kui saadi uued reservid, paisati need lahingusse. Valeri sai lennujaama kaitstes kaks korda haavata. Ta meenutab neid, kes surma said – paljud neist oleksid vanuse poolest võinud olla talle pojaks. Praegu tegeleb Valeri aga heategevusega: tema asutatud fond kogub raha vigastatud sõjameeste abistamiseks, kelle riik sageli on abita jätnud.

Kuidas te sõtta sattusite?

Olin Maidanil. Küll mitte kogu aeg, sest töö tõttu ei saanud Kiievisse jääda. Kui Maidanil avati rahva pihta tuli ning olid esimesed ohvrid, siis olin Žitomiris. Me naisega nutsime. Ma nutsin, kuna tundsin jõuetust ja viha nende vastu, kes olid andnud korralduse tulistada relvitut rahvast.

Minu jaoks on kuritegu inimese elu, tervise ja väärikuse vastu kõige suurem kurjus selles maailmas. Pärast seda hakkasin formeerima üksust, mis kasvas hiljem territoriaalse kaitse pataljoniks Polesje.

Kui kuulsin sündmustest Krimmis, teadsin kohe, mida on tarvis teha. Tõusin, panin riidesse ja sõitsin sõjakomissariaati, rääkisin selle juhatajaga ja palusin end teenistusse võtta. Kell kümme õhtul helistati mulle ja küsiti: «No kuidas on, Valera, oled valmis?» Vastasin, et olen valmis. Selle peale öeldi, et ilmuksin homme hommikul asjadega komissariaati.

Mul olid asjad juba pakitud, järgmisel päeval lihtsalt läksin. Abikaasa oli pisarates, rahustasin teda, kuidas suutsin, ütlesin, et kõik saab korda, ehkki mõistsin ise, et korras pole mitte midagi. Esimese kuu olime kasarmus, väeosast praktiliselt välja ei läinud. Sõitsime vaid polügoonile, kus käis ettevalmistus. Proovisime relvi, tuletasime meelde sõjaväes õpitud oskusi, saime omavahel tuttavaks ja valmistusime väeosana rindele sõiduks.

Ohvitseri jaoks on sõda tema karjääri kõrgpunkt, kuid selle sõja tähendus on palju laiem. Me kaitseme oma maad ja rahvast. Selle aasta märtsis mind demobiliseeriti. Kuid kui Venemaa jätkab pealetungi, siis lähen tagasi ja võitlen kuni lõpuni. Järgmise mobilisatsiooniga võetaksegi märtsis demobiliseeritud teenistusse tagasi.