/nginx/o/2015/11/26/4738655t1hef64.jpg)
/nginx/o/2015/07/23/4311157t1h0cdd.jpg)
Vene propaganda on Donbassi elanike seas halvas mõttes «hästi» töötanud. Oma hädades näevad kohalikud süüd ameeriklastel, eurooplastel ja ukrainlastel, ütles endine Ukraina diplomaat Vadim Trjuhan intervjuus Taavi Minnikule.
Endine Ukraina diplomaat: otsustava tegevusega oleks võinud konflikti juba eos «kustutada»
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vadim Trjuhan on rahvusvahelise ning Euroopa õiguse spetsialist ja endine Ukraina diplomaat. Ta vastutas aastast 2001 Ukraina välisministeeriumis eurointegratsiooni eest ning juhtis aastatel 2008-2010 Euroopa ning euroatlantilise integratsiooni koordinatsiooni bürood.
Diplomaadina on ta muuhulgas teeninud OSCE missioonil Horvaatias ning Euroopa Nõukogu missioonil Kosovos. Pärast seda kui president Viktor Janukovõtš jättis 2013. aastal Euroopa Liiduga assotsiatseerumisleppele alla kirjutamata ning valitsus hakkas Maidanile kogunenud rahvast jõhkralt laiali ajama, lahkus Trjuhan protesti märgiks riigiteenistusest.
Trjuhan on jäänud ka Ukraina uute võimude suhtes kriitilisele positsioonile, seda eriti seoses valitsuse tegevusetusega reformide läbiviimisel. Sellest, mis täna Ukrainas toimub räägibki ta täpsemalt Postimehe lugejale.
Öelge palun, mis toimub Ukrainas? Ma saan aru, et Venemaa on huvitatud sise-ja välisauditooriumi desorienteerimisest, aga olgem ausad, vastuolulisi avaldusi tuleb ka ukraina poliitikutelt. Kord räägitakse Venemaa agressioonist, teine kord terrorismi-vastasest võitlusest, siis Ida-Ukraina separatistidest. Mida see kõik tähendab?
Esiteks, Venemaa alustas Ukraina vastu väljakuulutamata sõda, mida Ukraina kuidagi ei provotseerinud. Käimas on sõda Ukraina vabaduse eest, meie «isamaasõda». Erinevate Ukraina ja välismaiste allikate järgi sõdib okupeeritud Donbassi territooriumil tegutsevate ebaseaduslike formeeringute koosseisus kuni 45 000 inimest, nende hulgas 9000 Vene regulaarväelast.
/nginx/o/2015/07/23/4311109t1h419b.jpg)
Vene propaganda on Donbassi elanike seas halvas mõttes «hästi» töötanud. Oma hädades näevad kohalikud süüd ameeriklastel, eurooplastel ja ukrainlastel. Majandus ja infrastruktuur regioonis on purustatud. See on ladunud vundamendi «rahvavabariikide» armeedele, kuna kohalikud mehed liituvad sageli nendega, selleks et oma peresid toita.
Teiseks, Ukrainas on käivitumas reformid, mida ühiskond nõudis niinimetatud väärikuse revolutsiooni ajal 2014. aastal. Neist kesksel kohal on konstitutsiooni reform, mis annab kohalikele võimudele keskvõimu arvelt kõvasti otsustusõigust ja tegevusruumi juurde.
Olulisel kohal on ka riigiteenistuse reform, mille eesmärk on minna postsovetlikult, tugeva «oligarhokraatia» elemendiga süsteemilt üle euroopalikule süsteemile ning valimissüsteemi reform. Need ümberkorraldused on hädavajalike majandusreformide eelduseks, mille eesmärgiks on meelitada Ukrainasse välisinvestorid ning luua soodne kliima keskmiste- ja väikeettevõtete tegevuseks. Seejuures on oluline Ukraina majanduse demonopoliseerimine.
Nagu näete, on nende reformide eesmärk vabastada riigi poliitiline ja majanduselu oligarhide haardest. Oluline on ka reformida sõjaväge, et tõsta selle võitlusvõimet ning õiguskaitseorganeid ja kohtusüsteemi, viimased kaks on hetkel prioriteetsel kohal, kuna läbikukkumine tähendaks ühiskonna usalduse kaotamist ning meie tingimustes ilmselt ka erakorralisi valimisi.
/nginx/o/2015/07/23/4311113t1h3ca7.jpg)
Millised on täna võimalused Donetski ja Luganski naasmiseks Ukraina koosseisu? Kas Kiiev on valmis selleks leppima «rahvavabariikide» isehakanud võimudega, nagu Moldova nendega, kes kontrollivad Transnistriat?
Teisi võimalusi peale konfliktile rahumeelse lahenduse leidmise ei ole. Kuid kuniks Venemaa jätkab Donetski ja Luganski «rahvavabariikide» finantseerimist, ei vii Donbassist välja raskerelvi ja muud varustust ning juhib kohalike võimude tegevust, on kriisi rahumeelne reguleerimine võimatu. Selleks on tarvis jätkata Venemaa majanduslikku survestamist, luua lääne partnerite toel professionaalne ja hästivarustatud sõjavägi. Sel viisil on Ukraina võimeline peatama sõda idas ja taastama oma territoriaalne terviklikkus.
Kas Ukraina võimud tegid 2014. aasta kevadel Ida-Ukrainas kõik, mis võimalik või oleks kiirema ja otsustavama tegevusega vältida konflikti selle tänasel kujul?
Kindlasti mitte. Otsustava tegevuse korral oleks võimalik olnud konflikt juba eos «kustutada», nagu tehti seda Harkivis ja Dnepropetrovskis. Tuletagem hetkeks meelde, et 2014. aasta märtsis ja mais polnud Donbassi vastasseisus kohalikke liidreid, erinevate aktsioonide taga seisid vene eriteenistused, Kremli «poliittehnoloogid» ja palgasõdurid.
/nginx/o/2015/07/23/4311119t1hf3fa.jpg)
Girkin, Borodai jne – need olid ju kõik Venemaa kodanikud, kellel varem polnud Donbassi ja Ukrainagapistmist. Venemaal võttis kohalike marionettide leidmine pool aastat aega. Tänane olukord Ukrainas on selline, nagu ta on. Kuid need, kes möödunud aastal oma kohustustega toime ei tulnud, peaksid minu arvates tulevikus kandma vastutust, olgu siis poliitilist või kriminaal korras.
Kas Budapesti memorandumi (1994) lääneriikidest garandid on Teie arvates teinud kõik, et tagada Ukraina territoriaalset terviklikkust?
Budapesti leping osutus täielikuks fiktsiooniks. See, et Putinil õnnestus tirida Ukraina, Suurbritannia ning USA vaikival nõusolekul algul niinimetatud Normandia ja hiljem Minski formaadi kõnelustesse, annavad tunnistust Euroopa senise julgeolekusüsteemi purunemisest. Tänaseks on surma saanud juba enam kui 7000 Ukraina kodanikku, neist kaks-kolmandikku tsiviilelanikud, kelle hulgas kahjuks väga palju lapsi.
1,3 miljonit inimest on olnud sunnitud kodudest põgenema, hoolimata allakirjastatud lepetest sõjategevus Ida-Ukrainas jätkub tänaseni. See räägib selgelt Normandia ja Minski formaadi läbikukkumisest.
/nginx/o/2015/07/23/4311139t1head3.jpg)
Budapesti leppe garandid lihtsalt loobusid oma kohustuste täitmisest. Sõja lõpetamiseks on vaja kokku kutsuda rahukonverents, millel peaksid osalema suurriigid, nagu USA, Suurbritannia, Prantsusmaa, Hiina, rahvusvaheliste organisatsioonide OSCE, ÜRO, Euroopa Nõukogu esindajad ning Venemaa, kui agressorriik.
Rahukonverentsil tuleb lahendada järgmised küsimused: Krimmi Ukrainale tagasiandmise tingimused, Ukraina kontrolli taastamine Donbassi üle, Venemaa poolt Ukrainale tekitatud kahjude hüvitamine, sõjakurjategijate vastutusele võtmise jms. Hollandlaste initsiatiiv rahvusvahelise tribunali moodustamiseks, mis selgitaks MH17 allatulistamise asjaolusid, oleks esimene samm sõjakurjategijate vastutusele võtmiseks. Ukraina toetab seda algatust täielikult, Venemaa reaktsioon sellele, aga oli küllaltki valulik.
Millises seisus on täna reformid ja korruptsioonivastane võitlus Ukrainas?
Reformialgatused on, kuidas ma ütlen, sügavale «mutta vajunud». Korruptsiooni pole vähemaks jäänud, vaid mõnedes sektorites on selles osas isegi märgata tõusutrendi. Midagi sellel suunal siiski tehakse, on koostatud reformide «reanimatsioonipakett», et lükata käima muudatused kõigis sfäärides. Praegu on hea, et võimude tegevust kontrollib Ukrainas aktiivselt ning uued parlamendivälised erakonnad ja ühendused.
Oluline on ka rahvusvahelise kogukonna positsioon - nad peavad nõudma Ukraina võimudelt tegutsemist, mitte sõnu. President Porošenkol, Jatsenjuki valitsusel ja Ülemraadal on järgnevate kuude vältel tarvis näidata reformide esimesi tulemusi, või tulemuseks on lääne partnerite usalduse petmine ja nende toetuse kaotamine. Sellisel juhul sunnib Ukraina ühiskond nad lihtsalt oma ametitest lahkuma.
Ukrainal pole muud väljapääsu, kui kiire «paranemine» majanduse vallas. Kõik eeldused ja ressursid selleks on olemas. Vaja on efektiivset juhtimist ning seda, et valitsejad neid ressursse oma maa ja rahva huvides rakendaksid.
/nginx/o/2015/07/23/4311151t1hb8fe.jpg)
Möödunud aastal valitsesid Ukrainas kõrged ootused presidendi ning parlamendivalimiste suhtes? Kas need ootused on ennast õigustanud? Mille poolest revolutsioonijärgne Ülemraada erineb revolutsioonieelsest?
Ainult osaliselt. President Porošenkolt ja tänaselt parlamendilt ootas ühiskond tõepoolest palju rohkem. Kuid vaatamata sellele, et nad neile pandud ootusi õigustanud pole, on vähemalt Petro Porošenko tänasel päeval Ukrainas kõige mõjukam ja kõige populaarsem poliitik.
Juhul kui ta suudab riiki reformida ning taastada rahu ning territoriaalse terviklikkuse, läheb ta kahtlemata ajalukku, kui Ukraina läbi aegade efektiivseim ja edukaim juht. Kui ei –see tähendab, et taganeb enne valimisi antud lubadustest - siis lõpetab ta halvasti.
Mis aga puudutab 8. Ülemraada koosseisu, siis 50 protsenti valituks osutunutest on poliitilises mõttes uued tulijad. Paraku ei tähenda see kõrgemat kvaliteeti. Ülemraada, nagu varemgi «põeb» populismi, ebaefektiivsuse ja tülide käes. Piisavalt palju on parlamendi koosseisus niinimetatud nupulevajutajaid.
Sellegipoolest võib välja tuua ka positiivset. Minu arvates on uues Ülemraadas rohkem sisukat diskussiooni ning initsiatiivikaid inimesi.
Räägime Ukraina tulevikust. Milliseid perspektiive näete Ukraina läänesuunalisel integratsioonil?
Ukraina on kindlalt määratlenud oma välispoliitilise kursi. Selleks on tarvis kuulutada moratoorium poliitilistele avaldustele nendes küsimustes, aitab juba käimast väljasirutatud käega kerjamas, et neid Euroopa-suunalisi püüdlusi seal tunnustataks. Sellega oleme kõik juba ära tüüdanud.
/nginx/o/2015/07/23/4311153t1h2233.jpg)
Selle asemel peab Ukraina ära kasutama seni allkirjastatud kokkulepetega avanenud võimalused. Pean silmas Euroopa Liiduga allkirjastatud assotsiatsioonilepet ning teisi kokkuleppeid. Me pole absoluutselt nende lepete täitmiseks valmis. Eurointegratsiooni asemel võib Ukrainas rääkida «euroimitatsioonist» ehk asendustegevusest.
Ka NATO-suunalise liikumise kohta võib sama öelda. Valitsus pole tänaseni ametisse nimetanud Ukraina saadikut NATO juures, loomata on vastastikust koostööd koordineerivad struktuurid jms. Sellegipoolest olen optimist ja usun, et lähimal ajal need probleemid lahendatakse. Teist väljapääsu, kui lähenemist euroopalikule poliitilisele, majanduslikule- ja õigusruumile meil ei ole. Samuti puuduvad alternatiivid NATO-le. Seetõttu kinnitan teie lugejatele: Ukraina on ühel päeval NATO ja Euroopa Liidu liige.