Toomas Jürgenstein: tänapäevase maailma mõistmisel ei saa usundiõpetuse potentsiaali alahinnata

Toomas Jürgenstein Foto: Erakogu

Kaarel Tarand (Eelistagem uskmatuid PM 06.07.2015) ja EELK peapiiskop Urmas Viilma (Haridusega hirmu vastu – vajame kohustuslikku religiooniõpet PM 10.07.2015) on tänuväärselt üles tõstnud teema Eestisse vastuvõetavate pagulaste religioossusest, meie teadlikkusest usuasjadest ning usundiõpetusest kui võimalikust põhjendamatute hirmude leevendajast, kirjutab Hugo Treffneri Gümnaasiumi usundiõpetuse ja filosoofia õpetaja Toomas Jürgenstein.

Olen ikka väljendanud mõtet, et paljud algselt vastandlikena tunduvad seisukohad saavad selgeks või vähemalt selgemaks siis, kui neist rahulikult ja avatult rääkida. Nii arvasin ka mina, et siseminister Hanno Pevkuri ja EELK seisukoht, et Eesti peaks eelistama kristlastest põgenikke, jäi alguses kõlama liiga jäigalt ja seetõttu oli Kaarel Tarandi reageerimine mõistetav.

Reageeringuid tuli ka religioossetest ringkondadest, näiteks usuteadlane Urmas Nõmmik kirjutas: «..kristlikust arusaamast ligimese kohta tuleneb eelkõige meie kohustus hädasolijat aidata, olenemata päritolust, usutunnistusest või muust.» (Kristlik pagulaspoliitika Eestis KjT 10.07.2015). Peapiiskop Urmas Viilma selgitavat artiklit lugedes võib mõista, et kristlastest pagulaste tulekuks on Eesti ühiskond ja kirik abistajatena lihtsalt rohkem ettevalmistatud. Samas on kirik valmis abi pakkuma ka pagulastena Eestisse saabuvatele moslemitele, mõne muu religiooni esindajale või mitteusklikele. 

Kaarel Tarandi artiklist võib lugeda, et tema eelistaks vastu võtta eelkõige haritud pagulasi ja mitteusklikke ning vähem haritutel oleks oluline õpingute jätkamine. Näen sellel seisukohal teatud õrna ühisosa kirikute taotlusega aidata oma võimaluste ja kompetentsi piires kaasa pagulaste vastuvõtmisele ja nende tuleviku korraldamisele Eestis. Seda eelkõige punktis, et soodsa keskkonna loomisel haridustee jätkamiseks võib pagulasi toetavate usuorganisatsioonide roll olla päris suur.

Nimelt Eesti omapärast usulist tausta iseloomustab ka asjaolu, et erinevalt paljudest teistest maadest on siin usklikud inimesed haritumad kui mitteusklikud.

Kadunud Andrus Saar küsitlusfirmast SaarPoll iseloomustas artiklis «Tolerantne mittetolerantne maailm» (PM 27.02.2011) Eesti usklikke järgnevalt: «Eksisteerib väga selge tendents: mida madalam on inimese haridus, seda suurem on tõenäosus, et nende hulgas on rohkem mitteusklikke inimesi. Usklike inimeste seas on kõige suurema osakaaluga kõrgharidusega inimesed. See puudutab ka koguduseliikmete koosseisu: koguduseliikmete hulgas on kõrgema haridusega inimeste arv suurem kui ühiskonnas keskmiselt.»

Kui pagulased on mõjutatud ühiskonnas keskmisest kõrgemalt haridust hindava grupi poolt on tõenäoline ka pagulaste ja nende laste enesetäiendamine ning areng. 

Süüria põgenikud. Foto: Scanpix Foto: MUHAMMAD HAMED/REUTERS

Järgnevalt peatuksin pisut ka peapiiskopi poolt tõstatatud usundiõpetuse mõjul õpilastele. Saan siin tugineda oma ligi kahekümneaastasele kogemusele gümnaasiumiastmes ja mõningatele küsitlustest saadud ettevaatlikele üldistustele.

Kõigepealt on usundiõpetuse tundides õpilastel võimalik omandada usundite kohta teadmisi. Küllap on tänases maailmas vajalik ülevaade maailma suurematest religioonidest, nende õpetusest, praktikatest ja levikust. Loomulikult ei tohi siin detailidega üle pingutada, enamik infot on õpilastest paari-kolme hiirekliki kaugusel. Küll aga on maailmas orienteerumiseks ilmselt vajalik n-ö suur pilt – olen sedalaadi teadmisi vahel nimetanud usulise tähestiku õppimiseks.

Teiseks toimub tundides religioossete ja religiooniga seotud probleemide avatud analüüs, mis tekitab eelduse dialoogiliseks mõtlemiseks.

Näiteks pole paljud suured religioossed küsimused üheselt lahendatavad, kuid puudutavad inimese sügavamat olemust. Seepärast jäävad need küsimused inimese mällu püsima, seonduvad igapäevases elus kogetuga, eristavad ideega sobivaid ja sobimatuid mõtteid jne. Selline protsess on omamoodi mõtlemise treening, mis on aluseks ja motivatsiooniks edasisele haridusteele ja loodetavasti ka püüdele teistsuguseid seisukohti mõista.

Kolmandaks olen ikka püüdnud korraldada sissevaateid erinevatesse usulistesse kogukondadesse, et mõista, miks nendesse kuuluvad inimesed käituvad nii nagu nad käituvad ja mõtlevad nii nagu nad mõtlevad.

Üheks kõige vahetumaks võimaluseks on korraldada kohtumisi vastavate usundite esindajate või asjatundjatega, keda õpilased saavad ka küsimustega pommitada. Meenutan sageli elamuslikke usundiõpetuse tunde, kus kadunud tõlkija Kattri Ezzoubi islamist kõneles, lahkunud korüfee Linnart Mäll budismi analüüsis, hispaania filoloogi haridusega munk Lennart Eistre Krišna Teadvuse Koguduse elu ja õpetust tutvustas või särav geeniteadlane Lili Milani bahai usu ajaloost ja õpetusest rääkis.

Loomulikult pole alati võimalust niisuguseid kohtumisi korraldada, kuid vastavatesse usunditesse aitavad sisse elada ka tekstid ja filmikatkendid. Näiteks esimesele kooliastmele on valmimas usundiõpetuseõpik «Kohtumised», mille juurde kuuluvad õppevideod, kus Eestis elavad erinevate religioonidega seotud inimesed räägivad oma usust, mõtetest ja igapäevasest elust.   

Rääkides re­li­gioo­niõpe­tu­se mõjust, siis olen kõige enam tuginenud Saar­Pol­li 2005. aas­ta küsit­lus­tele, ehkki analoogilisi andmeid on ka hilisemast ajast.

Tookord uuringut kom­men­tee­ri­nud And­rus Saa­re sõnul olid re­li­gioo­niõpe­tust õppi­nud noor­te sei­su­ko­had kaa­lut­le­tu­mad: «Nad ei ol­nud oma hin­nan­gu­tes enam nii ri­giid­sed. Pii­rid ei ol­nud enam nii selged, maail­ma­pilt must-val­ge. Oli meel­div, et noo­red olid re­li­gioo­niõpe­ta­ja­te töö tu­le­mu­se­na sal­li­va­maks muu­tu­nud.» Ma arvan, et tsiteeritud hinnang on nii mõnelegi õpetajale või direktorile kindlust andud, et usundiõpetusega tegelemine on põhjendatud. 

Kokkuvõttes mulle tundub, et tänapäevase maailma mõistmisel ei saa usundiõpetuse potentsiaali alahinnata. On häid näiteid koolidest, kus vastav aine on juba paarkümmend aastat endastmõistetav, on julgustavat õpilaste tagasisidet ning konstruktiivseid oponente, kes pole lasknud vastava õppeainega tegelejaid mugavustsooni laskuda. Arvan ka, et usundite õppimine suudab vähendada pagulastega seotud hirmusid. Samas tean kooliõpetajana ka seda, et hoiakute ja suhtumiste  muutumine ei toimu üleöö.