Vene ajakirjanik: suhtumine Putini režiimi muutub

Saša Sotnik Foto: Erakogu

Opositsiooniline Vene ajakirjanik ja publitsist Saša Sotnik räägib intervjuus Taavi Minnikule, et vene ühiskonnale saab Putini režiimi pohmelusest väljatulek olema valulik, kuid vajalik, praegustele võimudele aga hukatuslik.

Putini režiimi esimesi samme oma võimu kindlustamisel oli vaba ja sõltumatu meedia tasalülitamine. Soovides vastu seista propagandarelvaks muudetud Vene massimeediale, pani Saša Sotnik kaks aastat tagasi aluse internetikanalile Sotnik TV, mille vaadatavus on pärast mulluseid Krimmi ja Ukraina sündmusi kiirelt kasvanud.

Kuidas sai alguse Sotnik TV?

Sotnik TV ei sündinud tühjale kohale. Enne seda tegelesin paar aastat poliitikateemalise videoprojektiga, mille käigus omandatud kogemus ühes tehnilise baasiga sai uue kanali aluseks. Tõsi, vaatajaskonna ligimeelitamisega tuli alustada nullist, aga see laienes küllaltki kiiresti ning nüüd on ainuüksi Youtube’is enam kui 45 000 tellijat. Kanali sisuga tegelevad kolm inimest: operaatorid-toimetajad Roman Pereverzev, Maria Orlovskaja ning mina, vaatajate alandlik teener Saša Sotnik.

Vahel kasutame vaatajatelt saadud eksklusiivmaterjali, millega saame ühtlasi tugevamat tagasisidet ja vastame rohkem rahvakanali nimele – lõppude lõpuks töötame vaatajate heaks ja eksisteerime tänu nende annetustele. Põhiosas on vaatajad Venemaalt, moodustades umbes 60 protsenti auditooriumist, nende järel arusaadavatel põhjustel ukrainlased, euroliidu, USA, Baltimaade, Kanada ja Skandinaavia elanikud. Kõlab ehk naljakalt, aga kanalit jälgib ka salapärane vaataja Põhja-Koreast.

Kuidas iseloomustaksite olukorda Venemaa meedias? Kui palju üldse vaba meediat alles on jäänud?

Paraku pole sõltumatust ajakirjandusest Venemaal alles jäänud sama hästi kui midagi. Ei saa vabaks nimetada isegi raadiojaama Ehho Moskvõ, mida kaua peeti viimaseks õhuaknakeseks meie tšekistliku käimla tuulutamiseks. Mõnes mõttes võib öelda, et konformism on võitnud. Kõik algas meedias peaaegu märkamatust enesetsensuurist, mis kiiresti kasvas üle pidevate keeldude, mustade nimekirjade, keelatud sõnade ning salajaste juhtnööride mängumaaks, mille nööre tõmmatakse presidendi administratsioonist.

Praegune Vene ajakirjandus kujutab endast koletislikku propagandamasinat, milles igaüks, kes kirjutab, filmib või räägib, on muutunud sõduriks, kes täidab oma ülemuse käsku ja teenib laiahaardelist ringkäendus süsteemi, mis on tihedalt läbi põimunud kuritegude ja valedega.

Kas teid, nagu paljusid teisigi inimesi Vene opositsioonis, ei väsita see pikk ja ebamäärane ootus, et midagi võiks paremaks muutuda?

Iga vili saab küpseks. Ei ole mõtet seda maast pealseid pidi välja tirida, kui juurt ei ole veel all. Aastatel 2011–2012 puhkes ulatuslik protestiliikumine vene intelligentsi ja loovinimeste seas. See oli määratud jääma rahumeelseks, kuid siis, nagu mulle tundus, oli võimalus võtta initsiatiiv ja sundida võime üle vaatama suhtumist riiki ja ühiskonda. Aga eriteenistused osutusid toona tugevamaks ja kavalamaks.

Protestiliikumine suruti maha, lõhestati piltlikult öeldes aatomiteks. Nüüdseks on opositsioon muutununud katlaks, mille kaane all midagi mulksub, keeb, pulbitseb. Ja see on Kremlile väga halb uudis, kuna selle konservipurgi sisu on võimatu kontrollida. Millal see katel lõhki lendab, ei tea keegi. Kuid lõhkeb ta kindlasti. Mis on oluline: ta lõhkeb ootamatult ja toob kaasa palju ohvreid mõlemal poolel.