FOTO: SCANPIX

Praktikutena leiame, et kitsa matemaatika kursusel ei ole gümnaasiumis mõtet, sest nii mahukat õppeprogrammi ei ole võimalik nii väikese tundide arvuga selgeks õpetada. Matemaatikahariduse taset ja õpimotivatsiooni viib alla ka see, et riigieksami saab läbida ainult 1 punktiga 100st võimalikust, kirjutavad Tallinna Ühisgümnaasiumi matemaatikaõpetajad Marika Kink, Riita Meigas ja Kadri Lill.

2011. aastal viidi gümnaasiumi õppekavasse sisse sisuliselt uus aine – «kitsas» matemaatika. Senine ainekava nimetati ümber «laiaks» matemaatikaks nagu see oleks nüüd reaalklassi süvaõpe. See on aga tavaline matemaatika õppeprogramm, mille järgi õppisid seni kõik gümnasistid. Õpilased saavad 10. klassi astudes valida, kumba matemaatikat õppida, langetades nii juba 16-aastasena otsuse kogu eluks. Kitsa matemaatika õppijatelt puudub pärast gümnaasiumi sisuliselt võimalus teha karjääri tehnoloogia- ja täppiserialadel, sest matemaatika on selliste erialade üks baasaine ning kolmeaastase vajakajäämise tasategemine nõuaks noorelt väga suurt pingutust.

Kitsas matemaatika on keerukam kui lai

Tegelikult on kitsa matemaatika kursuse läbimine isegi keerukam kui laia matemaatika õppeprogrammis. Kitsa matemaatika teemadering pole oluliselt kitsam, ent tundide arv kõige selle omandamiseks on märkimisväärselt väiksem kui laias matemaatikas. Näiteks on 11. ja 12. klassi läbimiseks vaja väga head võrrandi ning võrratuse lahendamise oskust, mida 10. klassi kitsas matemaatikas ei jõua piisavalt kinnistada. 35 tunniga on vaja õpetada arvutamist, avaldiste lihtsustamist, võrrandi ja võrratuse lahendamist, lisaks kasutada neid tekstülesannetes. See omakorda tingib edaspidi lüngad eksponent- ja logaritmvõrrandite lahendamise, funktsiooni uurimise ning järgmiste keerukamate teemade omandamises. Seega on kitsas matemaatika paradoksaalselt jõukohasem hoopis reaalainetes tugevamatele õpilastele.

Loomulikult võib väita vastu, et kitsas matemaatika annab piisavad teadmised, et humanitaaralal või lihtsalt igapäevaelus hakkama saada. Tõsi ta on, et ka selle põhjal peaks inimene tulevikus suutma arvutada protsenti või korteriremondiks vajalikku tapeedi- ja värvikogust. Kuid ka selliste oskuste kinnistamiseks on vaja aega ning aeg on just see, mida kitsa matemaatika kursusel vägagi napib.

Õpilased saavad küll teoorias kõigist teemadest põhilise, kuid pole piisavalt tunde, et seostada neid teadmisi igapäevaeluga. Nii jäävadki eksponentvõrrandid ning logaritmid nende jaoks arusaamatuks sümbolijadaks, mitte aga numbriliste seoste leidmise võtmeks.

Veelgi suurem probleem on see, et gümnaasiumi riigieksam loetakse sooritatuks ka juhul, kui õpilane saab 100st võimalikust vaid 1 punkti. See oleks sama hea, kui liikluses osaleksid sõidukijuhid, kes on omandanud liiklusreegleid ja praktilisi sõiduoskusi vaid ühe protsendi ulatuses. Sellisel juhul poleks ju kohustuslikul eksamil sõidukijuhiks saamisel mingit tähtsust. Niisamuti ei ole gümnaasiumi lõpetamiselmingit mõtet ka kohustuslikul, üheprotsendise lävendiga matemaatika riigieksamil.

1-punktine lävend lõhub õpimotivatsiooni

1-punktine olematu lävend ei motiveeri ainest aru saama. Kuna gümnaasiumi lõpuhinne on kõikide klassikursuste koondhinne, siis loobuvad mitmed gümnasistid 12. klassis matemaatika õppimisest. Arvatakse, et paar punkti nad ikka eksamil saavad ning kui kõrgkoolis valitud erialale sisseastumiseks matemaatikaeksami tulemust ei arvestata, siis langebki õpitahe miinusesse.  Sisuliselt pakutakse nii õpilasele ahvatlev võimalus mitte pingutada gümnaasiumi lõpetamisest sõltumata.

Seega tuleks 1-punktine lävend sellisel kujul kaotada. 20 punkti saamine 100st võimalikust ei tohiks keskharidust taotleval inimesel  olla ületamatu saavutus ning mõne aasta tagune eksamipraktika näitab, et ega ei olegi.  Gümnaasiumi lõpetamisel peaks aga olema üks matemaatika eksam, mille sisu on koostatud selliselt, et kõigile on jõukohaseid ülesandeid. Näiteks 50 punkti oleks võimalik saada tänase kitsa, 50 punkti aga laia matemaatika ülesannete lahendamise eest.

Praegusel kujul ehk 1-punktise lävendiga kohustuslik matemaatika riigieksam või õigemini kaks eraldi eksamit kitsas ja laias ainekäsitluses end ei õigusta. Pigem kahjustab selline eksamikorraldus matemaatika mainet, kui näiliselt nõutakse 100st võimalikust vaid 1 punkti jagu teadmisi.