Anders Hedman

FOTO: Erakogu

Endine Rootsi poliitik Anders Hedman võtab kokku enda varasema artikli ja Dag Kirsebomi arvamusloo ning toob välja, et Eesti peaks õppima Rootsi immigratsioonipoliitika vigadest ja tegutsema paremini.

Oluline on meeles pidada, et Rootsi immigratsioonipoliitika põhineb sellel, et kõik inimesed on võrdsed. Rootsi Riksdagis ei toeta seda põhimõtet mitte ainult Mõõdukas Koonderakond ja Roheline Partei, vaid ka Vasakpartei, sotsiaaldemokraadid, Liberaalne Partei, Keskpartei ja Kristlike Demokraatide Partei. Isegi Rootsi Demokraadid on selle põhimõtte omaks võtnud, nagu selgitas partei juht Jimmie Åkesson hiljuti ühes telesaates.

Kui rääkida immigratsioonist, siis on esiteks oluline mõista, et inimesed on võrdsed hoolimata nende rassist, soost, vanusest, usust või poliitilistest vaadetest. Rootsi debattides hoidutakse sõnadest nagu «neofašist», «rassist» jne välja arvatud juhtudel, kui keegi tõesti levitab selliseid ideid. Kahjuks kasutavad Vasakpartei, sotsiaaldemokraadid ja Roheline Partei neid väljendeid liiga tihti, mis muudab selle nakkavaks, eriti kuna Rootsi Demokraatide juured ulatuvad 1988. aastal tegutsenud neonatsideni.

Euroopa Liidus ja teistes koostööorganites seisab Rootsi loomulikult sõnavabaduse eest nagu teised riigid maailmas. Miks ei peaks Rootsi seda tegema? Teistel riikidel on õigus oma arvamusele, aga kuuludes poliitilist koostööd tegevate organisatsioonide hulka, tähendab see ka, et riigid peavad seisma kindlate moraalsete põhimõtete eest. Neid ei saa vältida.

Heaoluriik ja pagulased

Dag Kirsebomil on täiesti õigus, et heaoluriigi ja suurele pagulaste arvu ühendamisele järgnevad probleemid. Rootsi rahvaesindajatest leiab 87,1 protsenti, et asüüliõigus on peamine ning pole läbiräägitav. Rootsi ja Saksamaa üritavad aga teisi ELi riike veenda, et asüüliotsijate koormat tuleks jagada.

Dag Kirsebom rääkis tegelikust maailmast. See on suurepärane. Tegelikus maailmas on praegu 50 miljonit põgenikku. 2014. aastal otsisid 625 000 nendest asüüli ELis ja 324 000 said varjupaiga. Eurostati andmetel on ainuüksi 10 452 ruutkilomeetri suurusesse ja 4,5 miljoni elanikuga Liibanoni saabunud Süüriast üle miljoni põgeniku. See on tegelik maailm ja me ei saa selle ees silmi kinni panna.

Tegelik maailm on selline, et tuhanded inimesed põgenevad Aafrikast läbi Liibüa ja need mehed, naised ning lapsed riskivad oma eluga Vahemerel ülerahvastatud paatides. Paljud nendest upuvad. Me ei saa selle pealtvaatamist jätkata. EL saab kindlasti päästa elusid ja see on meie moraalne kohustus. Arutada saab, kuidas seda teha, aga vastus ei ole see, et laseme neil uppuda ja ütleme, et tahame vaid kõrgharidusega immigrante Ukrainast. Mis moraalsus see on ja milline humanitaarne lähenemine on selle fakti eiramine?

Rootsi probleemid

Rootsil tõepoolest napib töökohti ja maju kõikide saabuvate põgenike jaoks, kuid me üritame neid täita nii hästi kui saame. See pole kerge ning nõuab palju raha ja ressursse, mida meil pole lõpmatult, kuid praegu anname endast parima, mis pole küll alati piisav, aga me vähemalt üritame. Kui rohkem riike ELis ja ka Norra järgiksid vähemalt mingis ulatuses Rootsi ja Saksamaa eeskuju, siis leevendaks see koormat ning hõlbustaks Euroopal positiivset tulemust saavutada. Kui seda õigesti teha, siis võib immigratsioon pikas perspektiivis kogu ühiskonnale kasulikult mõjuda.

Rootsi passide müügi probleemiga tegeletakse. Politsei on teinud ettepaneku, et kui üks inimene on kaotanud passi üle kolme korra, siis tuleks läbi viia eraldi juurdlus. See pole aga ainult Rootsi probleem.

Rootsi erakondadel on erinevad nägemused ja lahendused ühiskonna jaoks ning Dag Kirsebom tõi välja Mõõduka Koonderakonna noorteorganisatsiooni MUF. Väärib mainimist, et MUF ei seisa heaoluriigi ja vaba immigratsiooni ühendamise eest. Nad tahavad minimaalset heaoluriiki ja vaba immigratsiooni. See, millisena nähakse heaoluriiki, erineb muidugi ideoloogiate vahel.

Mida õppida Rootsilt?

Peamine, mida saab minu hinnangul Rootsilt õppida, on 1) immigrandid peaks elama koos ülejäänud rahvaga, mitte eraldi piirkondades nagu Rosengård või Rinkeby (immigrantide linnaosad Malmös ja Stockholmis – toim). See on aga keeruline, sest sama päritoluga inimestele meeldib koos elada, esimesel põlvkonnal vähemalt meeldib. Teine põlvkond on tavaliselt rohkem integreerunud. 2) Inimestele meeldib kolida riikidesse, kus nende kaasmaalased elavad. Seega kui tuleb palju immigrante ühest riigist, siis on tõenäoline, et nende kaasmaalasi tuleb hiljem juurde. 3) Tuleb toetada riigikeele õpinguid ja aidata neil omandada ühiskonnas vajalikke ameteid. 4) Ettevõtlust tuleks soodustada. 5) Vajalik on töökohtade leidmise lihtsustamine. 6) Peaks uurima, kui palju immigrante suudab riik aastas vastu võtta, et integratsioon oleks edukas. 7) Tuleb teha koostööd teiste Euroopa Liidu riikidega ning pagulasi nende vahel jagada. 8) Peab üritama vältida seda, et immigrandid muutuksid heaoluriigist sõltuvaks. 9) Tuleb võidelda rassismi ning poliitilise ja religioosse ekstremismiga ja 10) olla patriootlikud ning kaasavad, mitte natsionalistlikud ja tõrjuvad.

Eesti on riik täidab mitmeid ülal mainitud punkte ja teil on minu arvates võimalus muutuda positiivses mõttes Euroopa Singapuriks. Õppige Rootsi vigadest ja üritage inimõiguste ning humanitaarse ülijõu poolest olla Rootsist paremad.