Selge on see, et Rootsil on ekstreemne immigratsioonipoliitika. Lisaks on enamik rootslasi, mina nende hulgas, uhked selle üle, et Rootsi on rikas heaoluriik, kus on sooline võrdsus, puhas keskkond jne. Kahjuks on nende kahe faktori kombineerimisel kehv psühholoogiline kõrvalmõju Rootsi poliitilise ja meedia eliidi hulgas, kirjutab rootslasest ettevõtja Dag Kirsebom Postimehe arvamusportaalis.
Üleolev suhtumine, et teisi riike tuleb õpetada mõistma Rootsi tegevuse ainuõigsust. See on juhtunud Euroopa Liidu riikides ja täpsemalt meie naabrite Taani, Norra ja Soome puhul. Seega, Eesti, tere tulemast klubisse, kus Rootsi peab teile loengut. Siit edasi läheb kõik ainult hullemaks.
Fredrik Reinfeldt, Rootsi endine peaminister Mõõdukast Koonderakonnast, ütles möödunud aasta septembris enne viimaseid parlamendivalimisi, et Rootsi on «Humanitaarne Suurriik» («Humanitär Stormakt»). Lugedes 4. mail ilmunud artiklit «Rootsi tee sõjalisest suurvõimust humanitaarseks ülijõuks» jäi mulle mulje, et samuti Mõõdukast Koonderakonnast pärit autor Anders Hedman, käitus ajalooprofessorina Postimehe lugejatele objektiivseid fakte õpetades. Ta ütles, et tahab täpsustada Marit Hermanni «ühepoolset» artiklit ja «selgitada», kuidas asjad tegelikult käivad.
Selle metafoori juures on kaks viga – artikkel pole objektiivne ega põhine faktidel. Autor on määranud end Rootsi ja rootslaste esindajaks, kuid minu hinnangul ajab ta isikliku hinnangu enamiku rootslaste arvamusega segamini. Lisaks ei saa poliitika põhineda ainult ilusate sõnade üksteise otsa kuhjamisel, vaid peab olema seotud ka tegeliku maailmaga.
Rootsi meedia
Rootsi poliitilise ja meedia eliidi esindajad kurdavad peaaegu iga päev selle üle, kuidas teised ELi riigid «keelduvad vastutust võtmast», sest nad ei paku asüüli nii paljudele põgenikele kui Rootsi. Pärast hiljutisi parlamendivalimisi Soomes pidas uus peaminister Juha Sipilä pressikonverentsi, kus osales ka Rootsi meedia. Rootsi meedia eliidi suhtumine on, et nad mitte ainult ei tea kuidas Rootsit tuleb kõige paremini valitseda, vaid ka teisi riike. Rootsi TV4 pidas Juha Sipiläle loengut teemal, kui jube oleks immigrantidesse negatiivselt suhtuva partei kaasamine valitsusse. TV4 jaoks kahjuks vastas Sipilä vaid sõnadega: «See on Soome».
Rootsi valitsus viitab oma poliitilist ideoloogiat kaitstes ajaloolasele Henrik Arnstadile. Arnstad on süüdistanud üht Norra valitsusparteid neofašismis, sest erakond soovib vähendada immigrantide hulka. Enamik kriitikat, mõnikord isegi viha, on aga suunatud Taanile. Võiksin tuua sadu näiteid viimasest kümnendist, kui Rootsi poliitiline ja meedia eliit on rünnanud Taanit, kuna neil pole Rootsiga sarnane «humanitaarne» immigratsioonipoliitika.
2012. aastal Göteburgi Ülikooli tehtud uuringu kohaselt tahab 18 protsenti rootslastest, et Rootsi suurendaks inimeste hulka, kellele asüüli pakutakse; 32 protsenti olid neutraalsed ja pooled (50 protsenti) tahtsid, et Rootsi ei annaks nii paljudele põgenikele asüüli.
Poliitkorrektsus
2012. aastast on Rootsis asüüli otsivate pagulaste arv peaaegu kahekordistunud. Teisisõnu moodustavad Rootsi immigratsioonipoliitikat toetavad rootslased vaid väikese osa rahvastikust. Rootsi peaminister Stefan Löfven nimetas mullu detsembris «neofašistideks» rootslasi, kes ei arva, et Rootsi peaks lähiaastatel pakkuma asüüli veel suuremale hulgale põgenikele. Tuleb märkida, et peaminister Löfven võrdles pagulaste hulka 2014. aastaga, mitte 2012, mil eelmainitud küsitlus tehti ja Rootsis oluliselt vähem asüüli otsivaid põgenikke oli.
Rootsis pole tähtis ainult poliitkorrektsus, nagu toodi välja eelmises artiklis (Anders Hedmani arvamuslugu – toim). Poliitiline korrektsus tähendab ka soositud arvamustega kaasaskäimist. Ettepanek, et Rootsi peaks pakkuma asüüli 45 000 pagulasele, ei oleks 2012. aastal olnud vastuvõetav, kuid sama arvu pakkumine aastal 2014 muudab sind järsku neofašistiks, sest aktsepteeritav number on nüüd 80 000.
Poliitilistest oponentidest rääkides meenutab suhtumine ja sõnakasutus Nõukogude Liitu või tänapäeva Venemaad. Jällegi üritatakse Postimehe lugejaid veenda selles, et need, kes ei taha Rootsi nii palju pagulasi, ei mõista, «et kõik inimesed on võrdsed». Autor (Anders Hedman) teab väga hästi, et kui Rootsi avalikus debatis süüdistada kedagi, et ta ei aktsepteeri, «et kõik inimesed on võrdsed», siis see on samaväärne tema neofašistiks nimetamisega.
Nagu eelmises artiklis mainitud, siis 2011. aastal allkirjastas Mõõdukas Koonderakond lepingu Rohelise Parteiga, mis muutis Rootsi asüülipoliitika veel liberaalsemaks. Samas nõuab see oluline kokkulepe lahtiselgitamist. Nii Roheline partei kui ka Mõõduka Koonderakonna noorteühendus (MUF) tahab Rootsis sisse viia täiesti vaba immigratsiooni, mis tähendab, et iga inimene, kes tahab Rootsis elada, peaks seda saama. Roheliste ja MUFi pikaajaline eesmärk on piirideta ja riikideta globaalne maailm, kus kõik on globaalsed kodanikud. Praegu pole üheski riigis vaba immigratsiooni.
Roheline partei
Pole mingi üllatus, et 2011. aastal allkirjastatud leping on viinud viimase nelja aasta jooksul suure immigratsiooni kasvuni. Nii 2010. kui 2014. aasta parlamendivalimistel sai Roheline Partei seitse protsenti häältest. See väike partei on olnud ja on siiani Rootsi immigratsioonipoliitika üle otsustaja. Peamine põhjus, miks väikesel Rohelisel parteil saab olla suur mõju, tuleneb meedia eliidi toetusest. 52 protsenti Rootsi riigitelevisiooni ajakirjanikest toetavad Rohelist parteid.
Mul on keeruline mõista ajaloolist mõju Rootsi immigratsioonile, sest kõik eelmises artiklis mainitud rühmad hakkasid Rootsi saabudes tööle. Nad ei elanud heaoluriigi sotsiaaltoetustel ja isegi kui mõned seda tegid, siis ajutiselt. Erinevus tänapäeva Rootsiga on üüratu. Rootsi on praegu kõrgelt arenenud riik, kus pole palju ametikohti lihttöölistele. Ükskõik kui palju rämpstoitu me ka ei sööks, siis McDonalds saab vaid teatud hulga töökohti luua. Isegi kui Rootsi saabunud immigrandid tahavad töötada ja ühiskonda panustada, siis nad ei saa, sest töökohti pole.
Kui mõne aasta jooksul saabub nii palju immigrante, siis pole üllatus, et on puudus elamispindadest. See on probleem, mis läheb iga päevaga hullemaks. Praegu üürib Rootsi riik immigrantidele ühetoalisi kortereid, mille kulu ulatub 7400 euroni kuus. Mäletate kinnisvarabuumi Eestis kümme aastat tagasi? Toonane olukord Eestis polnud isegi lähedal tänapäeva Rootsile. Nõudlus ületab pakkumist sellises suurusjärgus, mis pole enam jätkusuutlik. Mõned kahtlased ärimehed saavad aga väga rikkaks Rootsi maksumaksjate rahast.
Immigrandid ja majandus
Anders Hedmani artikkel koosnes poliitiliselt korrektsetest loosungitest, mis toetavad Rootsi ekstreemset immigratsioonipoliitikat. Ma leidsin vaid ühe statistikal põhineva majandusliku argumendi, mis on: «Rootsil on olnud viimastel aastatel suurem majanduskasv kui Soomel, kuigi meile saabub rohkem immigrante». See on aga eksitav. Rootsil on olnud viimastel aastatel suurem majanduskasv kui Soomel, aga mitte hoolimata sellest, et meile saabub rohkem immigrante, nagu kirjutab Hedman, vaid tänu sellele. Üldiselt tähendab rohkem inimesi suuremat majandust ja see on tõsi isegi kui enamik sisserändajatest ei leia töökohta. Kui riigil on aga eelarvepuudujääk, nagu Rootsil viimastel aastatel, siis see võib immigratsioonitööstust toetades kasvatada lühiajaliselt SKTd.
SKT arvud käivad loomulikult ühe elaniku kohta, mitte kogu sisemajanduse kogutoodangu. Maailmapanga andmete kohaselt on Rootsi SKT inimese kohta aastatel 2010-2013 (2014. aasta kohta andmed puuduvad) kasvanud pisut kiiremini kui Soomes ning vahemikus 2005-2009 oli SKT kasv Soomega võrreldes mõneti väiksem. On selge, et immigratsioon on vaid üks SKTd mõjutav faktor. Viimase kümnendi jooksul on Soomel olnud probleeme nii Nokiaga kui ka metsatööstusega.
Maailmapanga statistikast näeme, et Eesti SKT inimese kohta on kasvanud oluliselt kiiremini kui Rootsi. Kuna ma ei kasuta statistikat valetamiseks, siis ma ei väida, et Eesti suurem kasv tuleneb vähestest immigrantidest. Vastupidi, ma usun, et Eesti numbrid oleks veel paremad olnud, kui Eestisse oleks rännanud oskustöölised näiteks Lääne-Ukrainast. Lisaks tugevatele sidemetele Ukrainaga oleks see kasulik geopoliitilisest vaatepunktist. Jällegi on see aga minu isiklik arvamus ja ma ei soovi seda eestlastele pähe määrida. Eestlased, mitte rootslased ega besserwisserid, peaksid otsustama Eesti immigratsioonipoliitika üle.
«Kaotatud» passid
Lisaks paljudele ELi saabuvatele legaalsetele sisserändajatele on ka palju illegaalseid immigrante. «Sarnase-isiku-passi» probleem on kasvanud märkimisväärselt. See tähendab, et ELi kodanik «kaotab» oma passi, kuid tegelikult müüakse see sarnase välimusega inimesele, kes soovib ebaseaduslikult siseneda ELi kehtiva Euroopa Liidu passiga. Rootsis pole midagi konkreetset selle probleemiga tegelemiseks ette võetud. Uue passi hankimine pärast vana kaotamist maksab 40 eurot. Vana passi saab aga mustal turul müüa 500-9000 euroga.
Rootsis on isikuid, kes on «kaotanud» oma passi 20 korda mõne aasta jooksul. Kui Frontex, ELi piirivalveamet, uuris seda probleemi, siis nad leidsid kinnitust 1300-le «sarnase-isiku-passi» pettusele. Nendest kolmandik ehk 440 olid tehtud Rootsi passidega. Rootsi moodustab kaks protsenti kogu Euroopa Liidu elanikkonnast. Võib-olla peab hoopis Rootsi «võtma vastutuse» oma tegude eest.
Oletatavasti taotleb 2015. aastal 80 000-105 000 inimest asüüli Rootsis. Hiljem kolib Rootsi iga pagulase kohta keskmiselt üks-kaks pereliiget. Mõõdukas Koonderakond ja Roheline partei on leppinud kokku printsiibis, et kui Rootsis asüüli saanud pagulane tahab tuua oma sugulasi Rootsi, siis peab ta nende majandusliku toimetuleku eest vastutama. Mõõdukad ja rohelised on aga otsustanud, et selle reegli puhul peaks lubama mõned erandid. Need erandid kehtivad 99,3 protsendi sugulaste puhul! Seega 99,3 protsendi Rootsi kolivate sugulaste puhul vastutab riik nende majandusliku toimetuleku eest.
Kokkuvõtlikult, Rootsi immigratsioonipoliitika, mille üle eelmise artikli autor nii uhke on ja arvab, et kõik jäljendama peaks, «ainus tee moraalsest vaatepunktist», nagu autor seda nimetas, jõuab mõne aasta jooksul kokkukukkumise äärele. Rootsit võib ees oodata sarnane majanduskriis nagu oli Eestis aastatel 2008-2010. Anders Hedmani artiklis on mitmel korral öeldud, et Rootsil on immigratsiooniga mõned «väljakutsed». Võib ka öelda, et Titanicu kaptenil olid mõned «väljakutsed» pärast jäämäele otsa sõitmist.
