Uku Särekanno.

FOTO: Erakogu

Võta immigrant perre või ära kobise. Nii presenteerib Priit Pullerits valikuid pagulaspoliitika teemal. Ja kuna vabatahtlikke napib, siis on sellega teema laualt maas. Nokaut kõikidele, kes eeskuju ei näita, kirjutab Uku Särekanno.

Kuna eeskuju näitajaid napib ka teistes riikides, siis üldreeglina varjupaigataotlejate vastuvõtmisel kasuperedele ei loodeta. Peaasjalikult on nad kõik majutatud vastuvõtukeskustesse või riigi poolt renditud üüripindadele. Jah, mõni õnnelik laps on siiski lõpetanud ka kasupere juures, ent reeglina on tegemist siiski pagulaskeskustega.

Esiteks kohast. Eestis paikneb varjupaigakeskus Vao külas Väike-Maarja vallas. Ja minu teada on sealne vallavalitsus asjade seisuga rahul. Huvitaval kombel tekkis paar aastat tagasi isegi teatav konkurents Illuka valla ja Väike-Maarja valla vahel. Küsimus ikkagi selles, et kumb saab endale keskuse ning sellega kaasnevad töökohad. Seega väita, et Eestis ei leidu ühtegi kohta, kuhu neid inimesi panna, oleks ilmselge liialdus. Leiab, kui tahta.

Teiseks rahast. Nagu ma olen kirjutanud ka varasemalt, peamise rahastusallikana saab kasutada Euroopa Liidu migratsiooni- ja varjupaigafondi. Sealt on võimalik taotleda raha nii inimeste ümberasustamiseks kui ka selleks vajalike teenuste ja infrastruktuuri arendamiseks. Lisaks peaks hea tahtmise korral olema võimalik kasutada ka struktuurifondide vahendeid. Kas ja millises ulatuses, see on juba küsimus neile, kes kirjutavad tänaseid rahastusmeetmeid lahti. Tõsi ta on, et seni ei ole selle nurga alt asjadele vaadatud.

Kolmandaks isiklikust eeskujust. Eeskuju on alati kasulik, ent kas selle puudumisel on ainus valik lennutada kogu teema prügikasti? Me ju ei küsi seda, kas narkoennetajad on valmis adopteerima sõltlaste lapsi, kas perevägivallaga tegelejad on valmis pakkuma ohvritele oma pere juures varjupaika, kas lastekaitsjad on valmis lapsed enda juurde võtma jne. Me eira, et need probleemid on ühiskonnas olemas.

Seega jah, olen silmakirjalik, ent vaatamata kõigele jätkuvalt seisukohal, et peaksime aitama. Miks täpsemalt, sellest kirjutasin aga varasemas Postimehe arvamusloos.

Uku Särekanno töötas aastatel 2007–2013 atašeena migratsiooni- ja piirivalveküsimustes Eesti alalises esinduses Euroopa Liidu juures.