Eestil on vähemalt viis praktilist põhjust, miks Vahemere põgenikke vastu võtta, kirjutab Uku Särekanno.
Uku Särekanno: miks peaksime tahtma Vahemere põgenikke?
29. aprill 2015, 13:50
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lihtne on kirjutada sellest, miks me kedagi võõrast Eestisse ei taha. Täpselt sama lihtne on kohe vastu lajatada, et näed kus sallimatud, südametud ja vastutustundetud. Jättes lillelapsed ja küünikud kive loopima, toon välja viis pragmaatilist põhjust, miks Eesti valitsus peaks võtma Vahemere põgenikke.
Esiteks, meie julgeoleku elulistes huvides on see, et Euroopa Liit püsiks koos ja püsiks ühtsena. See liit püsib koos aga üksnes seni, kuni poliitilisel tasandil näidatakse mõistvust üksteise probleemide suhtes. Kui me soovime toetust Ukraina ja Venemaa suunal, siis tuleb aidata lõunapoolseid riike nende muredes. Ja migratsiooniküsimus Vahemerel on Euroopa Liidu jaoks teema number 1. Vähemalt nii on selle asja sõnastanud Juncker. Ja kriis seal ei ole täna möödas, vaid üksnes süveneb.
Teiseks, meie eelistus on see, et põgenike võtmine toimuks alati vabatahtlikult ja kvoote ei kehtestataks. Tänase süsteemi vastased väidavad, et selline vabatahtlikkus ei toimi, sest riigid nagu Eesti ja Läti vaatavad lakke kui kohustuste võtmiseks läheb. Tean, sest olen ministrit asendades sel toolil istunud ja lakke vaadanud. Seega argumendid kohustusliku süsteemi kehtestamiseks lähevad Euroopa tasemel üksnes tugevamaks. Meile väikeriigina on aga kriitiliselt oluline see, et me saaks ise valida, et keda ja millises ulatuses me aitame.
Kolmandaks, me oleme ise piiririik. Ükskõik kui uhked me oleme oma piirivalve ja migratsioonipoliitika üle, meile tulijate arv sõltub peaasjalikult sellest, milline on seis meie naabruses. Kui Ukraina põrgu jätkub, on tulemuseks see, et ka meie võime ühel heal päeval pagulastulvaga vastakuti seistes abi vajada. Hetkel on Ukrainas üle miljoni sisepõgeniku ning Euroopa Liidu liikmesriikidele esitatud varjupaigataotluste arv on väga tagasihoidlik. Sel konfliktil on väga suur potentsiaal eskaleeruda, millega kaasneks juba märkimisväärne taotluste arvu kasv Euroopas. Sealhulgas Eestis, kus Ukraina kogukond on suur.
Neljandaks, paarikümne lapse või naise võtmine ei tee Tallinnast Malmö äärelinna ega ohusta meie sisejulgeolekut. Jah, see ei lahenda ka globaalset migratsiooniprobleemi, ent see annab tuleviku neile valitud inimestele. Ja ei tasu unustada selle liigutuse poliitilist tähtsust. Täna on Euroopa jaoks oluline sümboolne žest, mitte niivõrd see, kui palju see kõik reaalsuses probleemi lahendusse panustab. Ükski Euroopa valitsus ei usu sellesse, et ümberjagamine lahendaks rändeprobleemi. Kõik teavad, et probleemi saab lahendada üksnes konfliktikollete ja naaberriikidega tegeledes. Aga kodus on igal peaministril vaja ka sõnumit, et me ei ole oma muredega üksi.
Viiendaks, ümberpaigutamise kulusid on täna vähemalt osaliselt võimalik katta Euroopa Liidu vahenditest. Paarkümmend naist ja last ei löö Eesti sotsiaalsüsteemil jalgu alt. Nende integreerimine ei ole lihtne väljakutse, ent püsib siiski lootus, et ühel heal päeval panustavad ka nemad Eesti ühiskonda.
Need on viis pragmaatilist argumenti otsuse kasuks. Sealjuures soovitan jätta kõrvale emotsionaalse jutu sallivusest, poliitkorrektsusest ja tont teab millest. See siin on kainust ja poliitilist julgust nõudev otsus sellest, kuidas Eestile on parem. Ning minu hinnangul on Eestile parem kui me näitame solidaarsust, panustame vabatahtlikult ning säilitame võimaluse ise dikteerida mängu tingimused. Ja Eesti Vabariigi põhiseaduses seisvate põhimõtete ja väärtustega oleks see otsus igati kooskõlas.
Loe Vahemere kriisist pikemalt siit.
(*) Artikkel väljendab autori isiklikku arvamust.
(**) Uku Särekanno töötas 2007- 2013 a. Eesti Alalises Esinduses ELi juures nõunikuna migratsiooni ning piirivalveküsimustes.