Mare Teichmann: tööstress ja läbipõlemine kollitab õppejõude

Mare Teichmann Foto: Raigo Pajula

Psühholoogiaprofessror Mare Teichmann leiab oma arvamusloos, et tööstressi all kannatav õppejud on «suurema ohu allikas» eelkige üliõpilastele, kelle peal ta kipub oma pingeid maandama.

Õppejõu elukutset on pikka aega peetud stressivabaks. Pikk puhkus, särasilmsed ja õpihimulised üliõpilased, huvitavad teadusprobleemid ja -projektid, toredad kolleegid…

Sajandivahetusel hakkas idüllilisse arusaama kostma ootamatuid ja ähvardavaid fakte õppejõudude tööstressi ja läbipõlemise uuringutest.

Selgus, et nõuded õppejõu tööle, õppejõu töö sisu ja töökeskkond on sedavõrd muutunud, et õppejõudude tööstress ja läbipõlemine on muutunud ulatuslikuks probleemiks.

Erinevate riikide kõrgkoolides läbi viidud tööstressi uuringud osutasid, et üle poole ülikooli õppejõududest kannatavad tööstressi all ning olukord on halvenemas.

Eesti kõrgkoolide õppejõudude tööstressi põhjuste väljaselgitamist alustati eelmisel aastal Euroopa Liidu sotsiaalfondi Primus-projekti «Akadeemilise personali tööstressi uuring ja web-põhine tööstressi preventsioonisüsteem» raames TTÜ tööstuspsühholoogia instituudis.

Tööstress on pingeseisund, mida põhjustavad tööl esinevad stressorid. Lahtimõtestatult on tööstress kogum emotsionaalseid, kognitiivseid, käitumuslikke ja füsioloogilisi reaktsioone, mida kutsuvad esile töö sisu, töökorraldus ja töökeskkonnas esinevad tegurid.

Läbipõlemise ohus on need töötajad, kes oma töökohustusi täites on sunnitud ülemääraselt suhtlema.

Eesti õppejõududel 90 stressorit

Õppejõudude tööstressi uuringu esimese etapi eesmärgiks oli välja selgitada õppejõudude tööstressorid ehk tööstressi võimalikud põhjused.

Uuringu käigus intervjueeriti 256 erinevate kõrgkoolide õppejõudu. Keskmiselt nimetas iga õppejõud 9,95±4,53 tööstressorit.

Kokku nimetasid õppejõud 90 erinevat tööstressorit, millest arvestati ainult neid tööstressoreid, mida nimetas enam kui 5 protsenti õppejõududest. Õppejõudude tööstressorid jagunesid mitmesse valdkonda.

Uuringu kohaselt olid enam levinud tööstressorid:

1) Töö koormus: ebaühtlaselt jaotuv töökoormus, järjest suurenev töö hulk, kasvavad ja kohati formaalsed nõuded töö kvaliteedile, suurenev bürokraatia ja aruandlus, mitterealistlikud tähtajad tööde teostamiseks.

2) Suhted tööl: suhted juhtide ja kolleegidega, suhted haldus-tugistruktuuri personaliga, üldine psühholoogiline mikrokliima organisatsioonis ja/või allüksuses.

3) Töö- ja pereelu konflikt: vajadus kodus töötada (töö tuleb koju kaasa), vajadus töötada nädalavahetustel ja õhtuti, tööprobleemid tulevad pereellu kaasa.

4) Õppejõu erinevad rollid: vajadus anda üliõpilastele negatiivset tagasisidet, vajadus olla «nähtav» ja «kättesaadav» ning pidev suhtlemine, tööülesannete ja esitatavate nõudmiste kooskõlastamatus, õppetöö ja teadustöö konflikt, pidev vajadus erialaseks enesetäienduseks ja uuendustega kursis olemiseks ning piiratud võimalused (sh aeg) enesetäiendamiseks, uute tehnikate, tehnoloogiate, ja/või didaktiliste meetodite kasutamine.

5) Vähene tunnustus: madal palk, puudulik tunnustussüsteem, mis ei arvesta töö tulemuslikkust, ebapiisav ja/või ebaadekvaatne tagasiside tehtud töö kohta.

6) Üliõpilased: üliõpilaste ülikõrged ootused õppeaine ja/või õppejõu suhtes, üliõpilaste ebaühtlane ettevalmistus, üliõpilaste madal töö- ja õpimotivatsioon, üliõpilaste oskamatus oma aega planeerida, üliõpilaste puudulikud õpioskused, üliõpilaste vähene osavõtt õppetööst, üliõpilaste nõrk ettevalmistuse tase (eriti reaalainetes), üliõpilaste halb käitumine ja distsiplineerimatus.

7) Töökeskkond: õpikeskkond (auditooriumid ülerahvastatud, server on maas, videoprojektoriga probleeme jms), õppematerjalid, õppejõu töökeskkond (tööruum, kus segamatult ja vaikuses töötada jms), õppetöö korraldus (ebamugav tunniplaan, töötamine puhkepäevadel, õhtul hilja jms), teadustöö korraldus (projektid, rahastamine, teemad jms), liialt suured õppegrupid, voorud.

8) Organisatsioon ja juhtimine: pidevad reorganiseerimised, restruktureerimised, muutused, informatsiooni halb liikumine, juhtide oskamatus alluvatega suhelda.

9) Avalikkuse ja ühiskonna hoiakud: haridus ei ole ühiskonnas piisavalt väärtustatud, kõrghariduse ja teaduse ebapiisav finantseerimine, hoolimatus üliõpilaste suhtes, ebakindlus tuleviku suhtes, hariduse ja/või teaduse kommertsialiseerumine.

Stress langetab kvaliteeti

On selge, et mitmed loetletud õppejõudude tööstressorid on organisatsiooni-spetsiifilised või mingil konkreetsel ajavahemikul mitmetel töötajatel esinevad, kuid paljud tööstressoreid on pikemaajalised ning mitmetes kõrgkoolides esinevad.

Teisalt, tööstressi all kannatav õppejõud on «suurema ohu allikas» eelkõige üliõpilastele, kelle peal õppejõud kipub oma pingeid maandama. Rääkimata sellest, et sellise õppejõu tõhusus, pühendumine ja töö kvaliteet on langenud.

Euroopa Komisjon (1996) on jõudnud seisukohale, et tööstressist tulenevad kahjud ja kulutused on esmajoones seotud töötajate tööstressiga kaasnevate haigustega (psühhosomaatilised haigused) ja töötajate töö tulemuslikkuse ja kvaliteedi langusega: töölt puudumine, praagi ja vigade suurenemine, absenteism, presenteism jms.

Euroopa Komisjon (1999) teeb järelduse, et tööstressi ennetamine organisatsioonis võimaldab kokku hoida kulusid mitte ainult sellel põhjusel, et töötajad on vähem haiged, vaid mõjutab positiivselt töötajate töö kvaliteeti ja tulemuslikkust.

Jääb vaid üle sellega nõustuda ning soovida kõikidele õppejõududele edukat tööstressi ja läbipõlemisega toimetulekut.

Mare Teichmann on psühholoogiaprofessor ja Tallinna Tehnikaülikooli tööstuspsühholoogia instituudi direktor. Artikkel ilmus algselt Postimehe vahelehes Kõrgharidusfoorum, mis valmis SA Archimedes eestvedamisel.