Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Marek Strandberg: kui soomlane kahtleb, peame meie hirmu tundma

Eesti kool - lapsed õpivad kui liinitöölised

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Marek Strandberg. | FOTO: Mihkel Maripuu

Mida teha, et õpilased harjuksid kasutama veebipõhiseid õpirakendusi? Meil on Soomelt hariduses palju õppida – kui soomlased oma koolis kahtlevad, siis meie peaksime tõsist hirmu tundma, kirjutab Postimehe arvamusportaalis kolumnist Marek Strandberg.

Võrgumaailmast on kujunenud iseseisev õppimiskoht. Olgu siis tavapärane Wikipedia või sellinegi nähtus nagu Khani akadeemia...Tegemist on vaid väikse osaga võimalustest, mille kasutama õpetamine võiks olla valdava osa õpetajate tööst. Paljudele õpetajatelegi pole ehk need kohad teada. Et mitte korrata tuima tööd võiks eestikeelne kooliharidus ja teadmised olla valmendatud Vikipeedia keskkonda. Kas siis eestikeelsesse vikisse või siis sarnasele platvormile loodud vabalt ligipääsetavasse keskkonda.

Suurim digitaalne lõhe haigutab õpetajaskonna ja õpilaste vahel. Seda peetakse justkui mingiks eriliseks väärtuseks, et kool pole võrku kolinud. Nutiseadet näppiv õpilane on põlatud. Küsin aga hoopis nii: miks õpetajad neid sel moel ei näpi, et end õpilastele nähtavaks ja arusaadavaks teha. Mis väärtus võiks olla paberil oleva teksti põrnitsemisel ja tahvlipinnalt kriiditolmu pilvekeste lendumisel umbsesse klassiõhku, kus süsihappegaasisisaldus ületab keskmises Eesti koolis tüdimust ja väsimust tekitava taseme ehk juba esimese 10-15 minutit pärast koolitunni algust. Võimalik, et Soomes on klassiõhk hingatavam ehk, aga ega seegi probleeme kaota, kui vaade maailmale vanamoodne.

Ja siis see siduskirjas kirjutamisoskus ja paberist raamatute lummus, mida õpetajad üritavad ka õpilastele kohustuslikuks moeks muuta. Sujuv käsitsi kirjutamine ei ole küll viis kuidas nüüdisajal võiks ja peaks mõtte ja motoorika seoseid harjutama. Ehk sobiks selleks paremini hoopis arukalt korraldatud tehnoloogia, käsitöö ja kunstiõpe. Ja raamatud. Oh jah.

Kui õpilased juba nutimasinatega tähelepanu jagavad siis oleks ehk paslik teha neile e-raamatud kättesaadavaks. Bitte saab laiali laenata nii, et ei teki järjekorda kohustusliku kirjanduse laenutamisel raamatukogust ja ehk mõni kuulaks raamatut hoopis kõnesüntesaatori abil. Või arvate, et selline tegelane jääb lootusetult rumalaks, et ta õpetajate trükivärvi- ja paberilõhnafetišit jagada ei soovi?

Kool kui liinitöö

Soome olukord erineb tegelikult üsna oluliselt Eesti koolikorralduse olukorrast. Mulle näib, et Eesti põhiseadusse sisse kirjutatud väide, et kooliharidus peab olema õppemaksuta, on meile parajaks komistuskiviks. Raha puudusel küsivad koolid annetusi, õppevahendid ka vahendid, et osaleda huvialaringides, ostavad ju pered lastele.

Õppemaksu kui sellist tõepoolest Eestis pole kuid kooliskäimine ja haridus on faktiliselt tasuline. Töövihikutest toiduni välja soetatakse vanemate raha eest. Võimalik, et Eesti põhiseadust kirjutades oli keegi kehvapoolse Soome keele teadmisega inimene ka kätte võtnud Soome põhiseaduse. Seal on hariduse juurde mainitud, et see on «maksuton». See tähendab, et tasuta mitte pelgalt õppemaksuta. Ja Soomes haridus tasuta ongi.

Bussisõidust toidu ja õpikute ja joonistustarveteni välja. See on loonud suure eelise võrreldes sellega, milline on meie olukord. Tõsi vaatamata sellisele hariduse prioriteetusele on aga üldised haridusprobleemid võimalik, et ka sootuks mujal. Haridusinnovatsiooni eest kõneleja Ken Robinson on seda meelt, et hariduse eesmärgid on laiemalt muutunud. Diplom ei taga enam nii üheselt karjääri kui põlvkonna või paari eest.

Haritud inimene peab lahendama tegelikke probleeme ning suutma teha koostööd. Seda viimast õpetatakse Soome koolides loomulikult rohkem kui Eesti omades aga sealgi jääb ilmselt vajaka nutikatest õppemeetoditest. Vaatamata sellele, et lapsed viibivad nii Eestis kui Soomes kooliruumides on nende kultuurilised ja märgilised ruumid ilmselt sootuks mujal kui õpetajad.

Tasuta hariduse kirjutamine ka Eesti põhiseadusse lahendaks paljud probleemid aga haridusprotsessi nüüdisaja ootustele vastavaks muutmine nõuaks aga veel eraldi pingutust. Miks aga mitte näiteks Eesti ja Soome ühispingutust?

Õpetamise meetodid ja harituks saamise parimad lahendused pole ilmselt need, mis koolides on kasutuses. Praegu Eestis liinitöölistena õppivad lapsed on ju paratamatult liinitöölistena õpetavate koolide ja õpetajate vormitud nähtus. Distantseeritud hingusel olev (ei teagi kas enam toimivgi) haridusfoorum on oma pikas ajaloos jäänud üsna leebeks, et sõnastada haridusinnovatsiooni toimivad alused ja neid siis ka koolijuhtide isikuis rakendama hakata.

Meie puudujäägid

Nagu vajab Eesti teadus karjäärimudelit, mis annaks teadlaskonnale võime jätkusuutlikult toimida on vaja ka õpetajate karjäärimudelit ning nende iseseisvust parimate õppimislahenduste loomisel. Mõelge kasvõi nende nn eliitkoolide peale, kuhu lapsed testide kadalipu läbi hinnete mõttes ilmselt mitte viielistena vaid pea kümnelistena õppima lähevad.

Neljandaks-viiendaks klassiks on neist saanud kolmelised, neljalised viielised. Mõni ka välja langenud. Vägisi on tunne, et koolid ja nende juhtkonnad elavad õpilaste võimekuse arvelt, mitte õpilaste võimed ei kosu esialgsetest tavatult kõrgemateks.

Kui soomlased kahtlevad mõõdukalt, et nende koolikorraldus ei pruugi olla õpilaste võimete arendamisel ja suunamisel parim on meil põhjust tõsist hirmu tunda, et oleme üsna olulised asjad hariduskorralduses tegemata jätnud.

Tagasi üles