Aljona Sokolovskaja: mina olen blogija

Aljona Sokolovskaja. Foto: Anete Palmik

Sattusin hiljuti lugema ühe välismaise blogi postitust blogimisest. Selles arutleti blogijaks olemise üle ja räägiti sellest, mis tähenduse sõna «blogija» on tänaseks omandanud, kirjutab blogija Aljona Sokolovskaja.

Tundub, et ka paar riiki meist lääne pool on saamas omamoodi nähtuseks see, et iga teine inimene on blogija. Blogija on nii rahvusvahelisele moeareenile tõusnud moeikoonist kirjutaja kui ka enda lõbuks kassidest klaviatuuril lugusid valmis toksiv pensionär. Kusjuures see viimane blogi võib isegi palju meeleolukam olla, ärge saage valesti aru. Ka Triin Tammert kirjutas mõni aeg tagasi oma blogiteemalises arvamusloos, et tegelikult tema isegi on blogija, samuti oli ka artiklis mainitud restorani turundusjuht.

Eks vahepeal võibki tunduda, et Eestis on kõik blogijad. Nagunii veedame enamuse ajast internetis, miks siis mitte kirjutada oma kassipojast või viimasest pluusiostust. See on ju omamoodi moes, ja pealegi võib vanaema õunakoogiretsept ka jagamist väärt olla ning populaarsematele toidublogidele konkurentsi pakkuda.

Olles ise kõige enam kategoriseeritud kui moeblogija ja olles kirjutanud sellel teemal juba üle viie aasta, olen hakanud just viimastel kuudel märkama kummalist äikesepilve moe- ja näiteks ka ilublogide kohal.

Eestis on kombeks arvata, et moe- või ilublogija on nooruke tütarlaps, kes mingil põhjusel käib nüüd ajakirjanikega üheskoos glamuursetel üritustel ja keda kuhjatakse üle tasuta kraamiga. Minul kulus blogimises neli aastat enne, kui mõni moefirma leidis, et minuga võiks koostööd teha. Täna saan tõesti aeg-ajalt kingitusena nii ilu- kui ka moeesemeid ‒ leian, et ei ole mõtet seda varjata. Ometi arvab suur hulk tänapäeva alustavaid blogijaid, et peale kaht keskpärast postitust uues blogis võib firmade esindajatele ise kirjutada ning küsida tooteid arvustamiseks, kingituseks, väljaloosimiseks.

On isegi mõneti kurb tunnistada, et seda teevad ka väga kaugele jõudnud blogijad, ning kuna Eesti moe-, ilu-, PR- ja turundusringkond on väga väike ja inimesed teavad teineteist nagunii, siis sellised «päringud» tulevad välja ja hakkavadki levima jutud, et blogijad on need, kes kirjutavad ja «nuruvad» brändidelt asju. Mõnikord küsitakse firmadelt ka konkreetselt raha – oskan seda öelda, kuna saan isegi oma igapäevatöös selliseid kirju.

Mind on intervjueerinud Helsingis elav eestlanna, kellel oli koostamisel ülikooli lõputöö blogimise eetikast. Tema sõnul on Soomes selline eetikakoodeks juba koostamisel, kui mitte vahepeal valmiski saanud. Usun, et kindlale kvaliteeditasemele jõudnud blogijal ei oleks tänases Eestiski midagi sellise koodeksi vastu, sest tõenäoliselt on nad senigi täiesti eetiliselt käitunud. Kuna aga eranditest on ikka põnevam rääkida ning intriige punuda huvitavam, siis jõuabki meediasse üldistav kriitikanool, mis teeb liiga ka neile blogijatele, kes on algusest peale ausat mängu mänginud. 

Seega, siit tulebki minu kirjatüki küsimus. Miks on nii, et Eestis pannakse ühte patta kõik blogijad ja tehakse üldistusi ning siis tuuakse välja just see negatiivsem pool? Miks vohab Eestis arusaamatu kadedus ja kriitikameel, kui blogija saab kingituseks elustiilibrändi tossupaari ja kuskil kommentaariumis läheb lahti arutelu, miks ei saanud neid vähemtuntud terviseblogija? Miks on see nii halb, kui üks blogija on jõudnud täna nii kaugele, et tema lugejaskonna järgi on ta loetavam kui keskmine naisteajakiri?

Lubage meelde tuletada, et need blogide esindajad, keda te näete seltskonnaüritustel või brändidega koostööd tegemas, olgu see moe- või toidublogi, on teinud aastaid meeletult tööd selle nimel, et koguda endale lojaalne lugejaskond ning saada brändide silmis usaldusväärseks. Seega leian, et nii meedia kui kommenteerimisagar üldsus võiks võtta korraks hetke ning mõelda, et nii nagu vaid ühe sõnaga «eestlane», «autojuht» või «taimetoitlane» ei saa üldistada kõiki selle mõiste alla käivaid inimesi, ei ole väga kena teha üldistusi ka kõikide kodumaiste blogijate kohta.