Maris Hellrand: suvevaheaeg ei pea olema koolistressi «taastusravi»

Maris Hellrand Foto: Alver Linnamägi

Juba potsataski postkasti esimene linnalaagri kutse. Niipea, kui kool lõpeb, kutsutakse igal suvel lapsi tagasi kooli, et koos õpetajatega linnas laagrit pidada ja toredaid asju teha. Tasu eest. See on igakevadine meeldetuletus suvevaheaja liiga varasest algusest, kirjutab Huvitava Kooli Nõukoja liige Maris Hellrand.

Alustuseks: ma isiklikult ootan suvevaheaega väga – lapsed on väsinud, ise olen väsinud igaõhtusest kodutööde järel jahtimisest, ees ootavad kolm kuud rannaküla idülli.

Sellest hoolimata leian, et praeguse pika vaheaja pidamise poolt on ratsionaalseid argumente vähe. Iga kord, kui keegi söandab selle teema tõstatada, tuleb vihase voona vastu põhjusi, miks koolivaheaega lühendada ei tohiks. Peamine põhjendus on see, et lapsed on koolist piinatud ja õpetajad kurnatud ning vajavad puhkust. Ja siis algab see septembris kõik otsast peale. Aga nii see ei peaks olema ja meil ei ole põhjust nii kergelt alla anda.

Uuringud näitavad tõesti, et PISA edu kõrval on Eesti lapsed ühed õnnetumad kooliskäijad. Pikk vaheaeg aga seda probleemi ju kuidagi ei lahenda. Pigem aitaks ülekoormuse vastu siiski lühemad koolipäevad, alg- (miks mitte ka põhi)koolis kodutööst ja hinnetest loobumine ning huvitavam kool.

Ainekava paindlik

Suur on hirm, et kooliaja pikendamisel «topitakse niikuinii ainekava veel rohkem täis». Tegelikult on uus ainekava juba nii paindlik, et igal koolil ja õpetajal on küllalt vabadust, oma äranägemise järgi toimetada. Vaja on julgust vastutus võtta ja vaja on ka vanemate usaldust. Vanemad, kes tulevad vanast «piinarikkast» koolist, nõuavad sedasama oma lastele, arvates, et kui neil ei ole head hinded ja palju kodutööd, siis neist asja ei saa. Kool ja kogukond peavad kokku leppima, et meie lapsed vajavad tulevikus oluliselt teistsuguseid oskusi, kui õpetati nende vanemate põlvkonnale.

Teine argument, et suvel peavad vaesed Põhjamaa lapsed valgust tankima, on lihtsalt ümberlükatav. Valgust ei saa ette varuks koguda. Palju tõhusam oleks pikk, tunniajane vahetund keset koolipäeva, kus lapsed on õues – valgel ajal. See on tavaline praktika ka meist kaugemal põhjas asuvates maades.

Ka on võimalik üsna mõnusalt õues õppida, see ei peaks olema midagi erakordset. Kaselehed saavad pargis või metsas ikka palju paremini selgeks, kui töövihikus värvides. Oma kodukoha ajalugu saab lähedasemaks väikese ekspeditsiooni kaudu. Skogsmulle koolid on teinud tähelennu Rootsist kuni Jaapanini välja.

Võib ju öelda, et seda kõike võiksid lapsed teha suvel oma vanematega. Kindlasti teevadki, aga hoolimata Eesti üsna suuremeelsest puhkusekorraldusest on ilmselt pered, kes kolm kuud vaba aega nautida saavad, väga väikeses vähemuses. Reegel on pigem see, et lapsed veedavad oma suvest suure osa linnakorteris arvutiekraani taga. Koolimajad – ehk meie kõigi kallis kinnisvara – seisavad tühjalt, õpetajad teenivad lisaraha muu tööga.

Sotsiaalne mobiilsus

Eesti jaoks suur probleem - sotsiaalne mobiilsus on kooliga ja koolis veedetava ajaga otseselt seotud. Justnimelt nõrgemast sotsiaalsest keskkonnast pärit lastele on pikk koolivaheaeg eriti arengut pärssiv. Loomulikult on kõik hästi nendega, keda vanemad jaksavad keele-, spordi ja muudesse laagritesse saata ja reisidele viia.

Kuidas aga nendega, kellel selliseid võimalusi ei ole? Argument, et riik peaks siis panustama rohkem vaba aja veetmise võimalustesse, on kesine. Riik ehk Eesti maksumaksja teeb juba kulutusi koolide ülalpidamisele ja õpetajate koolitamisele ning tasustamisele. Kas me ei ole mitte liiga vaesed, et seda ressurssi kolm kuud jõude hoida ja selle kasutamise asemel teha lisakulutusi ajaviitele?

Huvitava Kooli algatus on üle Eesti juba palju ära teinud, et ideid genereerida ja iga õpetajat inspireerida, neid oma koolis ja klassis rakendama. Mina loodan siiralt, et koolist saab koht, kust lapsed ei taha kaua eemal olla ja siis pole seda pikka «taastusravi» kellelegi vaja. Ja alustuseks võiks kool ikka jaanipäevani kesta. Siis vaatame, kas kellelgi veel seda tasulist linnalaagrit vaja on.