Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Henri Maalmann: üks tund ees või taga?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Henri Maalmann | FOTO: Erakogu

Koolipäeva lühendamine kas või ühe akadeemilise tunni võrra oleks suur samm edasi Eesti õpilaste õppetöösse suhtumise muutmises, kirjutab Hugo Treffneri Gümnaasiumi abiturient Henri Maalmann Postimehe arvamusportaalis.

Noore inimese harimine on juba pikki aastaid olnud kooli pärusmaa. Kool peaks olema koht, kus lapsele antakse võimalus oma mõtlemisvõime arendamiseks, teadmiste omandamiseks ja silmaringi avardamiseks. Kõik see on vajalik õpilasele, et hilisemas elus edukalt toime tulla. Võiks ju mõelda, et ka tänapäeva teismeline seda mõistab ja kooliskäimist vajalikuks peab, kuid tõenäoliselt ei nõustu minuga ei õpilased ega nende lapsevanemad. Midagi on valesti. Kool tundub tüütu kohustusena, mida ta sugugi olla ei tohiks. Seejuures pärineb sõna «kool» kreekakeelsest sõnast «scholē», mis tähendab hoopiski puhkust.

Kell on 4.30 hommikul. Tõusen, et alustada õppimist kunstiajaloo kontrolltööks. Enamik mu sõpru jättis õppimise eelmisesse õhtusse ja lõpetas tuupimise tund aega tagasi, kuid ma olen hommikuinimene. Kunstiajalugu algab 14.25. Olen selleks ajaks läbi imbunud keemia-, matemaatika-, bioloogia- ja jumal-teab-veel-mille-alastest teadmistest ning kardan, et olen unustanud, mille poolest erinevad dooria ja joonia sambad.

Koolipäevad on liiga pikad ja see on fakt. Õpilased ei suuda keskenduda 7. ja 8. tunni ajal enam õppetööle, pilk lausa ei suuda panna vastu kiusatusele vaadata veel kord tahvli kohal asuvat kella, mille seierid jätkuvalt sama minutit tiksuvad. Lõpuks kell heliseb, kuid tööpäev pole lõppenud.

Üldhariduskoolid õpetavad peamiselt vaid kolme suuna aineid: humanitaar-, reaal- ja loodusained. Kunst, sport ja muusika jäävad tahaplaanile, näitlemisest rääkimata. Seega peab laialdasema hariduse saamiseks käima ka huvikoolides ja/või trennides. Kui sport on pärast kooli üsna hea vaheldus vaimsele pingutusele, siis võin öelda, et klaveri taga nooditeksti purssida kella kuue paiku õhtul on kõike muud kui lõõgastav kogemus. Pärast huvihariduse omandamist ootab aga kodus ettevalmistus järgmiseks koolipäevaks.

Mõttekas ettepanek

Nõnda venibki koolipäev ebamõistlike mõõtmeteni ja tundub nagu oleks ainus lahendus lühendada koolipäeva pikkust, nagu seda pakkus Hanneli Rudi oma mõne päeva taguses päevakommentaaris «Mõttetu ettepanek». Ettepanek oli kõike muud kui mõttetu, kuid seisab silmitsi mitme probleemiga. Kas on aktsepteeritav õpilaste ja õpetajate puhkuse lühendamine? Kas suvel langeb õppetöö kvaliteet? Kui palju abi oleks sellest õpilaste koormuse vähendamisel?

Igal suvel olen augustikuus tundnud teatavat küllastust puhkusest. Usun, et ka kaasõpilased on seda kogenud, vähemalt varasemas klassis, ning arvan, et mõningane suvepuhkuse edasilükkamine oleks igati tervitatav veel mitmel eri põhjusel. Kool suvel annaks suurepärase võimaluse rakendada suuremal määral õuetunde. Värskes õhus õppimine annaks õpilastele lisamotivatsiooni ning võõranduda veidikenegi istuvast elustiilist. Lisaks saaks korraldada põnevaid välipraktikaid. Õuetunnid on väga potentsiaalsed huvitekitajad loodusainete vastu, mille õppureid meie ülikoolid väga ootavad.

Kui lühendada koolipäevi kas või ühe akadeemilise tunni jagu, oleks see suur samm edasi Eesti õpilaste koolitundidesse suhtumise muutmises.

Viimase PISA uuringu kohaselt tunneb end koolis õnnelikuna vaid 66 protsenti õpilastest, mis on kõvasti alla OECD riikide keskmise (79 protsenti). Usun, et mõte väärib suuremat diskussiooni ning mõtestatud arutelu ka õpetajate ja ministeeriumi vahel.

Tagasi üles