Ikka ja jälle teeb keegi ettepaneku, et laste koolipäev peaks algama hiljem, sest just tundide liiga varajase alguse tõttu on Eesti õpilased ära aetud ja kurnatud. Ettepanek näib igati tore, ainult et tegelikult on see täiesti mõttetu. Sest ega koolipäeva alguse nihutamine ööpäeva pikemaks ei tee. Selle pikkuseks oli, on ja jääb 24 tundi. Kui koolitunnid algavad hiljem, siis lükkub ka koolipäeva lõpp edasi ehk gümnaasiumiõpilased ei saa koolist priiks mitte enam kell 16, vaid hoopis kell 17.
See omakorda tähendab, et trennide ja kõikvõimalike huviringi algus lükkub hilisemaks ja koju jõutakse senisest hiljem.
Kodustest koolitükkidest Eesti lastel ilmselt niipea pääsu pole ja seega tuleb hilisõhtul leida ka aega õppimiseks. Taas tekib olukord, kus ööuni jääb lühikeseks ja hommikul ollakse väsinud. Klassikaline nokk-kinni-saba-lahti-olukord.
Pealegi jagunevad inimesed laias laastus öökullideks ja lõokesteks, nii et kõigile sobivat koolipäeva algust pole nii ehk teisiti võimalik leida. Eriti nutiajastul, kus teismelised võivad rahumeeli ööde viisi netiavarustes seigelda ja vanematel pole sellest õrna aimugi.
Kui mõistlikes kontorites võib juba praegu inimene ise oma tööaja algust valida, siis koolis see lahendus võimalik poleks.
Tegelikult on vaevatud koolilaste murele olemas lahendus: kooliaasta tuleb teha pikemaks. Eesti koolilapsed õpivad sama mahuka õppeprogrammi järgi kui nende eakaaslased mujal Euroopas, ainult kooliaasta on meil märksa lühem. Kui õppetöö kestaks kauem, oleksid koolipäevad lühemad ja lapsed tõenäoliselt vähem kurnatud.
Kuna 1. september on tänu nõukogude korrale Eestis kooliaasta algusena sisse juurdunud, siis ilmselt ei tule Soome laste moodi poolest augustist kooliminek kõne alla. Üle jääb vaid üks variant: pikendada kooliaastat juunis. Jutt, et siis pole füüsiliselt võimalik õppida, kuna päike paistab, on ilmselt ülepingutatud. Kui Lõuna-Euroopa lapsed suudavad päikesepaistelise ilmaga õppida, siis miks peaks see Eesti lastele järsku üle jõu käima?
Eestis on juba arvukalt koole, kes on talvel lisanud veel ühe koolivaheaja ja selle arvelt kooliaastat pikendanud. Nende kogemus näitab, et juunis õppida on täiesti võimalik. Pealegi nurisevad lapsevanemad nagunii igal suvel, et laagrid on kallid ja lapsi on kolm pikka suvekuud keeruline pahandustest eemal hoida. Pikema kooliaasta korral oleks ka seda nurinat vähem.
Aga isegi kui õppeaasta pikkus jääb samaks, siis koolipäeva pikkus tuleks üle vaadata, sest see on praegu ebanormaalselt pikk. Juba põhikooli viimastes klassides on laste n-ö tööpäevad pikemad kui nende vanematel. Ometigi on Eestis seadusega sätestatud kaheksatunnine tööpäev. Millegipärast õpilaste kohta see ei käi.