/nginx/o/2010/12/20/486706t1hbcd9.jpg)
Tuntud laulusalm ütleb, et tüdrukud on tehtud suhkrust, jahust ja maasikavahust ning poisid tiigrist, konnast ja kutsikahännast. Samast ideest kantud mõtteviis, mis asetab poisid ja tüdrukud eri maailmadesse, püsib visalt Eestis, kirjutavad Praxise analüütikud Eve Mägi ja Helen Biin Õpetajate Lehes.
Mehi ja naisi, poisse ja tüdrukuid on kerge käsitada kahe erineva, sageli vastandlikugi rühmana ning seostada nendega erinevaid huvisid, oskuseid ja eluvaldkondi. Roosas kastis on emotsionaalsed ja sõnaosavad tüdrukud, kes armastavad kodumänge ning hoolitsevad nukkude ja lemmikloomade eest; sinises kastis aga poisid – julged ja võitlushimulised, laisad, kuid targad, sihikindlad ning tundekalgid.
Selline soo alusel inimesi kahte lehte lööv lähenemine on oma lihtsuses ühtaegu nii võluv kui ka piirav. Lihtne on langetada otsuseid ja seada sihte, kui valik on piiratud. Teisalt ei ole (juhusliku tunnuse alusel) ettemääratud piiratud valikute korral võimalik täiel määral lähtuda konkreetse inimese annetest ja huvidest.
23. jaanuari Õpetajate Lehes ilmunud artikkel «Miks koolis diskrimineeritakse poisse?» on tekitanud elavat arutelu nii netifoorumites kui ka sotsiaalmeedias. Informeeritud arutelule kaasaaitamiseks pidasid artikli autorid oluliseks avada sooteadlikkuse teema nüüdisaegse käsitluse konteksti ja jagada oma nägemust detsembris Praxise ja Briti saatkonna koostöös korraldatud ümarlaual «Sooteadlikkus koolis – mis ja milleks?».
Müüdid soolise lõhe tekkepõhjustest hariduses
Lapsi ja nende võimalikke huvisid ning tegevust soo alusel eristav mõtteviis on kindlalt kinnistunud ka meie hariduselus. Kuuleme tihti, et kolm on koolipoisi hinne ja ega tüdrukud peagi reaalainetes kõrgeid tulemusi saavutama, ning kõik erandid näivad reeglit vaid kinnitavat. Kuigi laste huvide ja valikute soo alusel lahterdamine pakub lihtsamaid ja kiiremaid valmis lahendusi, läheb see vastuollu lugematutes uuringutes kinnitust leidnud ning tänaseks juba käibefraasiks saanud tõsiasjaga, et erinevused ühe inimrühma sees on alati suuremad kui erinevused rühmade vahel. Laste huvid, võimed ja vajadused sõltuvad enam konkreetsest lapsest ja tema võimalustest kui sellest, kas ta on sündinud mehe või naisena. Saates näiteks kokandustundi vaid tüdrukud ja tehnikaringi poisid, välistame võimaluse, et mõni tüdruk valinuks oma huvidest lähtudes pigem tehnikaga tutvumise ja poiss kulinaarsete oskuste arendamise võimaluse.
Sageli põhjendatakse soolise lõhe tekkimist hariduses poiste ja tüdrukute bioloogiliste erinevustega, õpetajaskonna feminiseerumisega või ühiskonnas heaks kiidetud naiselikkuse ja mehelikkuse mudelitega. Neid põhjusi lahkas tunnustatud haridussotsioloog Barbara Read detsembris Praxise ja Briti saatkonna eestvedamisel Eesti õpetajatele, koolijuhtidele, ametnikele ja haridusuuendajatele suunatud seminaril.
Soostereotüübid kujundatakse esimestel eluaastatel
Üks levinumaid soostereotüüpe taastootvatest müütidest on see, et poiste ja tüdrukute bioloogilised erinevused tingivad erinevused ka eelistustes, huvides ja õpistiilides. Kuigi poiste ja tüdrukute vahel on vaieldamatud (kehalised) erinevused, tõestavad uuringud veenvalt, et soolised eelistused tegevuse, värvide, mänguasjade jmt osas on sotsiaalselt konstrueeritud. Käitumismustreid vormivad eelkõige ootused, mis edastatakse igapäevase suhtlemise käigus täiskasvanute ja laste vahel.
Imikueas ei ilmne lastel soo alusel eelistusi mänguasjade (nt autod vs. nukud) ja värvides (nt sinine vs roosa), kuid teiseks eluaastaks on eelistused välja kujunenud. Koolieelikute õuemängudes ilmneb samuti sooliselt eristuv muster: poisid mängivad oluliselt rohkem mänguautodega ning tüdrukud liivakastis. Kirjeldatud erinevuste tekkimist mõjutavad nt lapsele võimaldatud mänguasjade valik ja arusaam poisiks või tüdrukuks olemisest, mida täiskasvanu lapsele edasi (k)annab tema tegevust suunates käitumisele hinnangut andes. Esimestel eluaastatel on soostereotüüpide kontekstis kõige olulisem perekonna ja kodu, sealt edasi lasteaia ning kooli, aga ka kaaslaste mõju ootuste ja rollide edastajana.
Erinevused rühma sees on suuremad kui rühmade vahel
Sotsiaalselt heaks kiidetud naiselikkuse ja mehelikkuse mudelid ehk missugused tüdrukud ja poisid peaksid olema, mida tegema ja kuidas käituma, mõjutavad nii identiteeti kui ka käitumist koolis. Kooliteed alustades toovad õpilased oma eelnevalt kujundatud arusaamad kooli kaasa. Uus keskkond koolis eeldab sageli vaikset tegutsemist, pingis istumist ja vähe füüsilist liikumisruumi. Kui tüdrukutele, kellelt naiselikuks olemise kaudu eeldatakse stereotüübina pigem passiivsust kui aktiivset tegutsemist, valmistab vähemalt näiliselt poistega võrreldes niisugune keskkonnamuutus vähem probleeme, siis poisid, kes on soostereotüüpsetele rolliootustele harjunud vastama jõuliselt, näitavad kujunenud olukorras varjamatult oma frustratsiooni. Tegelikult on tüdrukute ja poiste unistused sarnased, mõlemad on ambitsioonikad ja võistlushimulised, mõlemaid inspireerib edu ja võim, kuid viisid nende väärtuste saavutamiseks, on sooliselt erinevaks kujundatud.
Kui õpetaja õpilaste käitumist sooteadlikult tõlgendada ja tulemuslikult õppeprotsessi suunata ei oska, siis on oht, et poistes nähakse korrarikkujat, mis vähendab nende motivatsiooni õppetöös osaleda. Uuringud näitavad, et õpetajad võivad korrarikkujaid poisse põhjendamatult seostada madalate akadeemiliste võimetega. Madalate ootuste ja koolifrustratsiooni kombinatsioon loob soodsa pinnase koolist väljalangemiseks – siin võib osaliselt peituda ka Eesti poiste suure põhikoolist väljalanguse saladus. Tüdrukuid sunnitakse samal ajal valima pigem alluvat käitumisviisi, mis tagab küll sotsiaalsetele ootustele vastamise, kuid mis nende huvisid esiplaanile ei sea ega anna eluks kaasa oskust enda vajaduste eest jõuliselt seista. Seega piiratakse soostereotüüpidest lähtudes nii poiste kui ka tüdrukute potentsiaali realiseerumist.
Õpetajate soostereotüüpe murdev teadlikkus
Soostereotüüpide murdmisel koolis on õpetaja sooteadlikkusel võtmeroll, mis võimaldab sooteadlikku õppeprotsessi õppe sisu ja kasutatavate materjalide kaudu. Õppe sisu ja materjalid peaksid kõnetama nii poisse kui ka tüdrukuid ega tohiks kinnistada levinud soostereotüüpe. Kui õppematerjalides selliseid rolle kinnistavaid kujuneid aga kasutatakse, peavad õpetajal olema teadmised ja oskused teema adresseerimiseks.
Tõhusaimaks poiste ja tüdrukute toetamise strateegiaks koolis on kogu kooli hõlmav terviklik lähenemine, mille hulka kuulub ka soostereotüüpide teadvustamine ja nende vastu võitlemine, liigsete sooliste erinevuste rõhutamise vältimine ning ühtviisi kõrgete ootuste seadmine nii poiste kui ka tüdrukute õppeedukusele. Selline lähenemine ei tähenda, et poisid ja tüdrukud peaksid muutuma ühtlaseks eristamatuks massiks, vaid kõigil õpilastel peab olema võimalus oma huvisid ja võimeid koolis realiseerida, ilma et „vale sugu” seda takistaks või selle võimatuks muudaks. Seega seab nüüdisaegne õpikäsitus keskmesse õpilase – nii tüdruku kui ka poisi. Selle käsitluse rakendamine nõuab õpetajatelt kõrgeid üldpedagoogilisi oskusi, kuid mitmed uuringud (sh TALIS, õpetajate täiendusõppe vajaduse uuring) näitavad, et õpetajad on huvitatud pigem ainealasest enesetäiendusest ega kasuta (isegi nendest teadlikud olles) uuenduslikke õpimeetodeid.
Miks peaksime sooteadlikkuse nimel pingutama?
Stereotüüpseid soorolle kinnistav lähenemine hariduses tingib eluvalikute erinevuse ning peegeldub hiljem soolises ebavõrdsuses pea kõigis eluvaldkondades. Et Eestis on sooline ebavõrdsus tõsine probleem, kinnitavad statistilised näitajad, analüüsid ja uuringud. Meie hariduselu on Euroopa Liidu riikidest pea kõige enam sooliselt jaotunud – nt on põhikoolist väljalangenutest ligi kolmveerand poisid, õppeedukus on sooti erinev, haridusvalikud nii põhi- kui ka keskkooli järel ja erialavalikud on sooliselt jaotunud. Ebavõrdsusilmingud kanduvad edasi läbi kogu inimese elu, väljendudes näiteks Euroliidu kõrgeima palgalõhe ja segregeeritud tööturuna, meeste ja naiste pensionite, eluea ja tervisenäitajate erinevusena. Kõnekas on ka, et hoolimata kõrgemast haridusest võrreldes meestega, on Eesti naised juhtivatel kohtadel alaesindatud. Teisisõnu pole meie haritud ja tarkade naiste potentsiaal tööturul piisaval määral kasutatud ja riigi pakutav haridus toob ühiskonnale vaid osa võimalikust tulust ja arengust.
Antud probleemide teadvustamisele on suunatud mõttekoja Praxis projekt «Soolise võrdõiguslikkuse lõimimine üld- ja kõrgharidusse». Norra toetustel ellu viidavate tegevuste eesmärk on murda soolised stereotüübid ning nende edasikandumise tsükkel eelkõige üldhariduskoolide õpetajatele ning praegu veel ülikoolides õppivatele tulevastele õpetajatele ja riigiametnikele suunatud tegevuse kaudu. Täpsem info www.praxis.ee/sool6ime-hariduses.
