Iga õpetaja paneb koolis hindeks kahe või viie enda subjektiivsetest kriteeriumitest lähtuvalt ega lähtu universaalsetest reeglitest, leiab lastevanemate liidu aseesimees Aivar Haller tänase online-väitluse lõppsõnas.
Haller: iga õpetaja hindab koolis erinevat asja
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ma olen jätkuvalt seda meelt, et mitte hinne ise ei ole halb, aga hinde ja hinnangutega võib teha palju halba. Andekuse arendamisele hindamine kaasa ei aita, küll aga võib ebapädev hindamine andekust pärssida.
Teadvustan, et Eesti haridussüsteem on olnud ligi 70 aastat väga hindamiskeskne ja sellisest loobumine ühe hetkega pole mõttekas ega ka võimalik. Korrastamist on vaja teha süsteemselt ning teaduslikele uuringutele, mitte põhinema kirjeldustel ja arvamustel.
Ilmselt jäävad veel pikkadeks aastateks alles koolid, kus tänast süsteemi jätkuvalt kasutatakse. Mida rohkem on alternatiive hariduses, seda suuremad on lapsevanema ja lapse valikuvõimalused, leidmaks just nende pere ja kogukonna väärtushinnangutele sobilik kool koos hindamissüsteemiga.
Täna hinnatakse Eestis lapsi rohkem kui üheski teises Euroopa liikmesriigis (2005 Tartu Ülikoolis tehtud doktoritöö).
Kui hindamine on nii kasulik ja tähtis, siis miks meie laste koolimeeldivuse indeks nii drastiliselt nõrk on? Kogetava hakkamasaamise tunde ja koolimeeldivuse osas on meie lapsed Euroopa hariduses viimasel kohal.
Kuidagi ei saa nõustuda sellega, et numbrilised hinded annavad edasi üheselt mõistetavat konkreetset infot! Olles suhelnud enam kui 200 erineva üldhariduskooli õpetajaga, julgen väita, et erinevaid arusaamasid sellest, mida hinne näitab, on samapalju kui õpetajaid.
Reeglina hindab üks õpetaja teadmiste mahtu, teine korrastatust, kolmas süsteemsust, neljas komplekssust, viies fundamentaalsust, kuues rakenduslikkust jne. Veel hinnatakse teadmiste ulatust, sügavust, avatust, püsivust, kindlust ja kahtlemist...
Mida siis tegelikult hinnatakse ja kas laps ikka saab aru, mida temalt oodatakse - sellele ei oska täna keegi vastata.
Ma ei väida, et haridusteadlastega pole õppekava ja hindamissüsteemi koostamisel konsulteeritud. Konsulteeriti paljude huvigruppidega. Siiski palun mitte segi ajada teaduslikku uuringut ja konsultatsiooni.
Kuna austatud oponentidel on täna veel segamini arengu ja arengut peegeldavate tunnuste karakteristikud, siis ei saa nad ka rääkida hindamist pooldavat juttu, sest neile pole ilmselt selge, millisel juhul hindamine lapse arengut toetab ja millisest arengust räägitakse (kognitiivne, moraalne, füüsiline jne).
Küll on mul aga sügav respekt nende tublide inimeste vastu, sest ainult selliste arutelude ja väitluste kaudu jõuame selguseni, millist ühiskonda me tegelikult soovime.
Selle teema lõpetuseks tõden, et Eesti haridussüsteemil on veel pikk maa minna, jõudmaks kõigi Eesti lasteni ja nende vanemateni. Aga see teekond ei ole kurb, sest on olemas suur hulk erineva maailmavaatega inimesi, kes püüavad leida parimat võimalikku lahendust oma tänase parima teadmise, oskuse ja kogemuse juures.