Spikerdamine.

FOTO: Tiina Kõrtsini / Õhtuleht

Meie ülikoolikursusel oli kaks superspikerdajat: üks kirjutas maha igal eksamil ega peljanud seda teha karmimagi õppejõu nina all, meenutab Sirje Pärismaa värskes Õpetajate Lehes.

Kadestasime sellist nahaalsust ja ka imestasime – targa inimesena saanuks ta hakkama «puksimatagi», aga ikka ja jälle kraamis oma tugivahendid välja.

Teine neiu, kes auditooriumi asemel rohkem võistlustel ja Eesti koondise spordilaagrites oli, ei hakanud spikrite valmistamisele aega raiskamagi, vaid laenas neid tolle targa kursuseõe käest.

Vaevalt oskasid nad tollal aimata, et kunagi saavad neist koolijuhid, kel tuleb endal spikerdajatega võitlust pidada. Pole olnud juhust küsida, mida nad aastakümneid hiljem oma tegevusest arvavad. Või kas üldse mäletavad.

Meie kursuse kuldspikerdajad meenusid, kuulates ühiskondliku pedagoogika uurimise instituudi konverentsil matemaatikaõpetaja Imbi Koppeli ettekannet, milles ta tutvustas oma uurimistööd spikerdamisest. Küsitletud gümnaasiumiõpilastest oli vaid 10 protsenti vastanud, et ei spikerda, sama vähe oli harva spikerdajaid, kusjuures 5 protsenti väitis end spikerdavat igas aines. 86 protsenti teatas, et teeb seda sõltuvalt õpetajast.

Küsimusele, millal ei julgeta spikerdada, anti selliseid vastuseid: kui õpetaja on karm ja vaatab kullipilguga ringi; kui pean õpetajast lugu; kui ta õpetab hästi. Arvati ka, et mida leebem on õpetaja, seda rohkem maha kirjutatakse.

Ligi pooled noored leidsid, et spikerdamine pole õpetaja suhtes aus. Põhjendustes märgiti, et siis ei näe õpetaja õpilase tõelisi oskusi ja et kõigil peaksid olema võrdsed võimalused, aga väideti ka, et vahet pole, õpetaja saab nagunii palka (!).

Kaasõpilaste suhtes pidas spikerdamist ausaks 40 protsenti vastajaist. Kogunisti 75 protsenti arvates mõjutab see tulevikku. Nagu põhjendustest näha, nii heas kui ka halvas mõttes: spikerdamine on kasulik, sest saad eluks vajalikke kogemusi; saad paremasse kooli tänu heale tunnistusele; ja kahjulik, sest tulevikus ei pruugi tööl hakkama saada. Vastanud leidsid ka, et enamikku õpitust pole hiljem vaja ning tööl olles nagunii guugeldad.

Aeg-ajalt on püütud väita, justkui oleks spikerdamine seotud nõukaaegse suhtumise, petmise, valetamise ja vassimisega. Vaevalt küll. Nüüd on juba ülikooli jõudnud põlvkond, kes kasvanud vanast taagast vabana, aga paistab, et emade-isade kombed on nemadki üle võtnud ja tänu tehnoloogia arengule meetodeid koguni täiustanud.

Aeg-ajalt tuleb õppejõududel lahendada välistudengite kaebusi, viimased tunnevad pahameelt eestlastest kursusekaaslaste mahakirjutamise pärast. Enamasti on protestijad soomlased, kelle meelest on halvas kombes süüdi meie punaminevik.

Ühe Soome suurettevõttes töötava tuttava sõnul on aga põhjanaabrid meist üldse suuremad kaebupunnid, kes peavad hoolega vahti naabrite käekäigu üle ning vajadusel informeerivad näiteks maksuametit.

Otsekui «lohutusena», et eba­ausust kohtab igal pool, võib võtta mõne aasta taguseid uudiseid Harvardist, kus eksamil jäi petmisega vahele 120 üliõpilast. Kontrollijad avastasid, et väga paljud vastused olid identsed. Noored pidid oma õpingud määramata ajaks katkestama. Aasta hiljem tabati teolt 60 tudengit.

Spikerdamise eest saab maailma ühes mainekaimas ülikoolis, kus on õppinud 75 Nobeli preemia võitjat ning kaheksa USA presidenti, karistada alates noomitusest kuni aastapikkuse eemaldamiseni ülikoolist. Ülikool lubas toona rakendada uuendusi, mis peaks tagama eksamitel aususe.

Spikerdamise vastu leiab rohtu ka meie kõrgkoolide õppe-eeskirjadest. Iseasi, kui paljudel õppejõududel jagub aega ja tahtmist sellega tegelda. Üks meie kunagine õppejõud, kes toona oli alles noor ja algaja, tavatses pugeda eksamil ajalehe taha. Kord tuli eksamit kontrollima prodekaan, kes laua all õpikuid lappavaid tudengeid nähes, karjatas valuliselt: «Vaadake, mis nad teevad!»

«Mina küll ei näe seal raamatut!» vastas «vahelejäänud» eksamineerija punastades. Kuuldavasti sai temast hiljem üsna karm õppejõud.

Olulise osa oma elust sotsiaalmeedias veetvad noored on loonud ka Facebookis kogukonna «Parimad spikerdamise ideed». Liitujaid on juba üle 5200.

Postituste naelaks on Kärdla ühisgümnaasiumi õpetajate 12-minutine videofilm «How to spikerdada». Õpetajate päeval koolilasteks kehastunud pedagoogid, nii nooremad kui ka vanemad, on vaimukalt ja võimendades läbi mänginud klassitoas ettetulevaid olukordi. Näiteks õpetavad nad, kuidas kasutada spikerdamisel kaasavõetud toitu, oma keha, läbipaistvaid riideid, istmikku jpm.

Suure lusti ja irooniaannusega tehtud videot on vaadatud üle 3200 korra.

«Ehmatavalt loov ja häirivalt aus,» on kommenteerinud õpilased.