FOTO: Raamat

Minevikku võib mäletada, minevikku võib unustada, aga minevikus toimunut ei saa olematuks muuta. Inimkonna ajaloos on sündmusi, mida nii ühed kui teised – kurja teinud ja ohvrid – tahaksid kustutada, kuid erinevatel põhjustel. Esimestel on häbi (kui on), teistel valus.

Meilgi ei uurita väga, miks oli Eesti sakslaste teise ilmasõja-aegsel surmakaartil üks vähestest piirkondadest, millele sai lüüa uhke templi: judenfrei, juudivaba. Seega pole imestada, et Jaapan ei taha rääkida Nankingi (või Nanjingi) veretööst, kus inimesed muutusid loomadeks.

1937. aasta 13. detsembril tungisid Jaapani väed Nanjingi. Sellele järgnenud umbes kuue nädala jooksul tegelesid nad ohjeldamatu tapmise ja vägistamisega. Hiina ajaloolaste väitel hukkus umbes 300 000 tsiviilisikut ja sõjavangi, osa lääne allikaid pakub väiksemat ohvrite arvu, umbes 42 000.

Jaapanlased tapsid oma ohvreid väga mitmel viisil – õhkulaskmisest tükeldamiseni. Samuti on annaalidesse läinud juhtum, kus kaks Jaapani ohvitseri pidasid omavahel tapmisvõistlust, tsiviilisikutest ohvrite arv oli mõlemal kolmekohaline.

Lähis-Ida rahvusvahelise sõjatribunali hinnangul vägistasid jaapanlased Nanjingis umbes 20 000 naist, nende seas oli ka imikuid ja vanainimesi. Suur osa vägistamistest käis kindla süsteemi järgi: sõdurid käisid majast majja ja otsisid ohvreid, kellest paljud langesid grupivägistamise ohvriks, misjärel nad tapeti. Laste vägistamisele eelnes tihti nende «lahtilõikamine». Jaapani sõdurid lõbustasid end ka sellega, et sundisid hiina peresid intsestile: poeg pandi vägistama oma ema, isa aga tütart.

Ühe ameeriklasest misjonäri sõnul oli ta tunnistajaks, kuidas Jaapani sõdur Hiina sõjavangi südame ja maksa välja lõikas, ära küpsetas ja nahka pani. Terminit «sõjavang» jaapanlased vangisattunud hiinlaste kohta ei kasutanud.

Käesoleva raamatu autor toob lugejateni õuduste kogu tõe, kuid mis tema jaoks eriti kohutav: Jaapan kehitab toimunu peale vaid õlgu. Teda innustas kirjutamka tõsiasi, et Jaapani poliitikud, akadeemikud ja ärimehed eitavad visalt, et midagi säärast üleüldse toimus. Kooliõpikutes pole ainsatki viidet veresaunale ja massivägistamisele ning teadlased nimetavad Hiina ning muu maailma väiteid, vaatamata kindlale tõendusmaterjalile, Jaapani tümitamiseks ajaloo võltsimise teel.

Seega tuleb taas tõdeda, et ajalugu on kirjutaja nägu.