Anya von Bremzen «Kokakunsti eripäradest nõukogude korra tingimustes».

FOTO: Raamat

Tegelikult pole raamat niivõrd nõukogude kokakunstist, kuivõrd nõukogude kodanikust, kes elas, kasvas ja arenes kummalises ühiskonnas kummaliseks inimtüübiks.

Tellijale Tellijale

Vägisi kipub Anya von Bremzenile – Nõukogude Liidust putku pannud juuditarile – määrama tiitlit nais-Dovlatov. Igatahes midagi dovlatovlikku temas peitub, nii hinges, kirjutamisstiilis kui olemuses.

Vene köök, millest autor on kirjutanud tõsiseid ja auhinnatud kokaraamatuid, moodustab raamatu selgroo, kuid mitte nii tugeva kui inimesel või elevandil. Pigem õrna ja hapra, ent mille ümber saab kasvatada nii liha kui pekki.

Liha ja pekk, kui nii võib nimetada, on Venemaa punane ajalugu alates Oktoobrirevolutsioonist ja Leninist kuni Gorbatšovini välja, ning sealt ka pisut edasi, sest pärast paguluses olnud aastaid naasis von Bremzen kokakunsti saladustes tuhnimiseks kodumaale, mis oli muutunud teistpidi kummaliseks.