Henrik Roonemaa: lapsele tuleb arvuti anda

Henrik Roonemaa Foto: Toomas Tatar / Postimees

Ma olen pruun kandilise peaga mehike ja hüppan hallidest kividest tehtud lossis ringi. Minu kõrval hüpleb samasugune pruun mehike Hiinast, aga erinevalt minust on tal tutiga jõuluvanamüts peas. See on tuhandete Eesti laste lemmikmäng nimega« Growtopia» ja ma ei saa sellest absoluutselt mitte midagi aru.

Aga ma peaksin saama. Kutsusime hiljuti «Digitunni» saatesse psühholoogi, et ta räägiks konkreetselt, kui vanalt, kui kauaks ja millisteks asjadeks tohib lapsele arvuti kätte anda ning milliseid reegleid käsib teadus peres selle kohta kehtestada, aga meie plaan nende otsuste tegemise vastutus oma kaelast ära lükata kukkus läbi.

Mingeid reegleid ei ole, mingeid numbreid ei ole võimalik ette anda, ütles ta meile. Kõik sõltub. Eriti sõltub sellest, mida see laps selle arvutiga teeb. Ja teha tuleb lapsega koos, mitte anda lapsele iPadi kätte lihtsalt selleks, et ta vait oleks ja teisi ei segaks. Ma muidugi teadsin seda, aga laiskus minus lootis, et on olemas tabel, kust konkreetseid õigeid vastuseid vaadata.

Järgmisel päeval esitles Vaata Maailma Sihtasutus suurt Eesti laste ja täiskasvanute seas läbi viidud uuringut nutiseadmete kasutamise kohta. Enam kui kolmandikul 6–8 aasta vanustest ning lausa kolmveerandil 12–14 aasta vanustest lastest on oma nutitelefon. Tahvelarvuti on umbes neljandikul. Ligi kolmveerand lastest saab nutitelefoni kasutada igal ajal ja nii palju, kui aga ise soovib, vanemad seda ei piira. Kaks kolmandikku lastest ütles, et nende vanemad ei tunne eriti tihti või üldse huvi selle vastu, mida nad nutiseadmega teevad.

Sellest uuringust ei paista küll mitte kusagilt välja psühholoogi räägitud «nutiseadme kasutamisele tuleks kehtestada reeglid, tunda huvi selle vastu, mida laps sellega teeb, ja teha seal asju lapsega koos» jutt.

Veel mõned aastad tagasi said vanemad tihti õigustatult öelda, et arvutid on nende jaoks keerulised ning nad ei suudagi kontrollida, mida nende lapsed arvutiga teevad. Aga praegu me räägime ju nutitelefonidest ja tahvelarvutitest – need on seadmed, mis mõeldi välja spetsiaalselt selleks, et inimeste arvutihirmu maha võtta ning võimaldada ka tavalistel inimestel aru saada, mida kõike arvutiga teha saab. Kui sa ei suuda oma lapse tahvelarvutit vaadates aru saada, mida ta seal teeb, siis tasuks sellest ehk pigem vaikida ja proovida endale internetist mõni IQ-test otsida. Nii kontrolli mõttes.

Küll see tiraad oli mul kenasti välja mõeldud. Aga siin ma istun, tehnoloogiaajakirjanik, ja tunnistan, et ma ei saa aru, mis pagana asi on see «Growtopia». See on sama, kui Erki Nool tunnistaks, et ta ei saa üldse aru, kuidas kümnevõistluses punkte antakse.

Aga ma teen selle endale selgeks, sest ma tahan, et minu laps kasvaks üles tahvelarvuti ja nutitelefoniga koos. Arvutiga mängimine on osa sellest loost, mida see uus põlvkond enda jaoks kirjutab, ning ma ei saa ju oma last sellest loost välja jätta.

Meil, muide, on peaminister, kes kasvas üles arvutimänge mängides. «Kes seda enam mäletab... Civilization, Sim City, Transport Tycoon... Rohkem ehitamist ja vähem sõda,» kirjutas ta suve alguses sellekohasele küsimusele vastuseks Twitteris.

Praegu on ta USAs Räniorus ja müüb internetimaailma suurtele tegijatele maha mõtet Eesti e-residentsusest. Üle tüki aja on Eestil neile midagi uut ja rabavat öelda. Paljud neist kasvasid üles samu mänge mängides. Globaalse põlvkonna värk.

«Kas sa üldse kujutaksid ette, et Rõivase asemel teeks Silicon Valleys seda praegu mõni meie poliitika vanadest peerudest?» küsis üks mu sõber, kui temaga e-residentsuse üle arutasime.

Ausalt, ei kujuta.