Tõnis Saarts: neoliberalismist rahvusliberalismi ehk Reformierakonna ideoloogilised transformatsioonid

Tõnis Saarts Foto: Peeter Langovits / Postimees

Eesti poliitikas on viimastel kümnenditel aset leidnud nihe rahvuskonservatiivsuse suunas, mille laineharjal on transformeerunud ka Reformierakonna neoliberaalne ideoloogia, kirjutab värskes Sirbis politoloog Tõnis Saarts.

Mõne nädala eest 20. tegevusaastat tähistanud oravapartei on hoopis teist masti erakond kui see, mis asutati 1994. aastal. Neoliberalism on teisenenud millekski, mida võiks nimetada rahvusliberalismiks, kus liberaalne vabaturuideoloogia on kombineeritud rahvuskonservatiivsete väärtustega. Mõningatel puhkudel on partei omaks võtnud ka sotsiaalliberaalseid põhimõtteid, mis olid sügavalt võõrad Siim Kallase asutatud erakonnale.  

Selleks et mitte jääda vaid tundmuste tasandile ja rahvusliberaalse pöörde teesi kontrollida, võtame ette RE programmilised dokumendid, vaadates maailmavaatelisi nihkeid valimisprogrammides, alates 1995. aasta «Kodanike riigi manifestist» ja lõpetades 2011. aasta valimisplatvormiga. Keskendun majandus-, sotsiaal- ja tervishoiu-, pere-, keskkonna-, lõimumis- ja julgeolekupoliitikale, s.t kuuele võtmevaldkonnale, mis on ükskõik millise erakonna ideoloogilise profiili määratlemisel üliolulised.

Majanduspoliitika on vahest üks väheseid valdkondi, kus RE on algusest peale hoidnud neoliberaalset joont. Märksõnadeks on olnud «vähene riigi sekkumine majandusse», «madal maksutasu» ning «ettevõtluse edendamine». 1999. aasta valimisplatvormi põhiloosung oli ettevõtte tulumaksu kaotamine, 2003. aastal lisandus üksikisiku tulumaksu järjekindla vähendamise kava, mida täiendati hiljem tulumaksuvaba miinimumi tõstmisega. Arusaam, et inimestele ja ettevõtetele tuleb rohkem raha kätte jätta, et nad saaksid selle kasutamise üle ise otsustada, on RE poliitikat läbi aegade iseloomustanud. Ettevõtlusega seonduv on RE valimisplatvormides alati väga olulisusel kohal olnud. Lubatud on vähendada ettevõtte asutamisega seotud bürokraatlikke piiranguid (2007, 2011), mitte maksustada väärtpaberitelt saadud tulu (2007), seada lagi ka sotsiaalmaksule (2011), väärtustada ettevõtja rolli, arendada koolides ettevõtlusõpet jne. Riigi osa majanduse reguleerimisel ja suunamisel nähakse neoliberaalidele omaselt vaid selles, et riik tagab majanduse normaalseks toimimiseks vajaliku õiguskeskkonna, baasregulatsioonid, investeerib taristusse ning haridussüsteemi kaudu ka konkurentsivõimelise inimkapitali kasvatamisse.

Uue momendina lisandus 2011. aasta programmi riigi kasvav roll teaduspõhise majanduse arendamisel, seda näiteks ekspordi toetamise ja riskikapitali hankimise võimaluste tagamise kaudu, Eesti tutvustamisega välisturgudel, kõrgema lisandväärtusega töökohtade loomise soodustamisega jne. Kuigi riigi rolli nähakse praegu majanduspoliitika suunamisel veidi ulatuslikumana kui 1990. aastatel, pole RE siiski lahti öelnud neoliberaalsetest tuumikarusaamadest, mille järgi pole riik majanduspoliitikas mitte suur ja kõiketeadev tüürimees, vaid üks sõudjatest koos kodanike, ettevõtjate ja vabakonnaga.   

Samasugust ideoloogilist järjekindlust pole aga märgata RE sotsiaal- ja tervishoiupoliitikas. 1995. ja 1999. aasta valimisprogrammis on sotsiaal- ja tervishoiupoliitikale pööratud vähe tähelepanu. Eeldus on, et heaolu ja sotsiaalse turvalisuse eest vastutab ennekõike üksikisik ja heaoluteenused on pigem turu, kui riigi kanda. Riigi kohustus on vaid toetada neid, kes endaga muidu hakkama ei saaks (eakad ja erivajadustega inimesed). 2003. aasta programmis jätkati suuresti sama joont, lubades praegustele sotsiaalprobleemidele lahendust pigem majanduskasvu ja üldise jõukuse suurendamise kaudu. Märgatavat hoiakumuutust on aga täheldada 2007. ja 2011 aasta valimisprogrammis, kus nii sotsiaal- kui ka tervishoiupoliitika peatükk on palju mahukam ning selgelt jääb kõlama seisukoht, et sotsiaalne turvalisus pole vaid inimese mure ja turu reguleerida, vaid et ka riik võtab endale vastutuse.

Näiteks lubatakse kahekordistada vanaduspensione ja seda mitte inimeste enda panuse, vaid eeldatavalt maksumaksja arvelt (2007). Kõneldakse minimaalsetest sotsiaalhoolekande nõuetest, mille iga omavalitsus peaks tagama (2011). Riiklikest vahenditest toetatakse pensionäride ja laste hambaravi ning räägitakse kvaliteetse tervishoiuteenuse kättesaadavuse vajadusest kõigile kodanikele. See on üsna teravas kontrastis 1995. aasta «Kodanike riigi» manifestiga, kus leitakse, et tervishoid pole riigi vastutusala, vaid ennekõike turupõhine kaup: «Kui tervishoiuteenuste eest maksmine on ebahumaanne, miks siis toidu eest maksmine on humaanne? Arstiabi ei vaja iga inimene iga päev, söömata ta aga olla ei saa. Selle loogika järgi peaks ka toit ühiskonnas «tasuta» olema.»

Seega võib RE sotsiaal- ja tervishoiupoliitikas täheldada nihet sotsiaalliberalismi suunas. Sotsiaalliberalism rõhutab suuremat riigi sekkumist majandus- ja sotsiaalpoliitikasse, et suurendada võrdsete võimaluste kasvatamise kaudu inimeste vabadust, et nad saaksid elada täisväärtuslikku ja kvaliteetset elu. Raske on ette kujutada, et keegi saaks olla tõeliselt vaba, kui talle pole kättesaadavad ei tervishoiuteenused ega haridus ning ta peaks iga hetk oma baastaseme toimetuleku pärast muretsema, sest muidu ähvardaks näljasurm. Sotsiaalliberalism on ideoloogia, mille on omaks võtnud suurem osa Mandri-Euroopa liberaalsetest parteidest, täielikku minimaalriiki rõhutav neoliberalism on pigem Angloameerika bränd. RE puhul saab tõesti kõnelda pigem nihkest sotsiaalliberalismi, mitte aga sotsiaaldemokraatia või teiste vasakpoolsete ideoloogiate poole. Kuigi riigi rolli sotsiaalse heaolu tagajana nähakse olulisena, rõhutatakse ka erasektori  panust (nt. eratervishoid) ja inimeste enda initsiatiivi ning vastutust (aktiivne pensionipõli, terviseteadlikkuse kasvatamine, III samba pension, erakindlustus tervishoius). Ollakse vastu ka heldele laustoetamisele: põhifookuses on jätkuvalt haavatavamad ühiskonnarühmad, vanurid ja lapsed.   

Nihet võib täheldada ka perepoliitikas. 1990. aastate programmides on perepoliitikale pööratud üsna vähe tähelepanu. Oluline muutus tuleb sisse 2003. aastal, kui lipukirjaks saab vanemapalga idee. 2007. aasta programmis rõhutatakse otseselt iibe tõstmise vajadust, millega seostub ka uus loosung: «igale lapsele lasteaiakoht!». Peresõbralik liin jätkub ka 2011. aasta programmis, kus tuuakse taas esile laste huvihariduse riikliku toetamise idee.

Reeglina pole pere- ja iibeküsimused ent liberaalsete erakondade prioriteet. Pereväärtused pole liberaalses ideoloogias kunagi olulist rolli mänginud ja kuna liberaalid on suuresti rahvus- ja kultuuripimedad (s.t neile on oluline indiviidide vabadus ja heaolu – see, millise kultuuri kandja seejuures ollakse, ei oma mingit märkimisväärset tähendust), siis ei peaks nad ka väga muretsema iibe kasvatamise pärast ega sellega seoses inimesi kas või kaudselt survestama, et millal ja kas nad soovivad lapsi saada. Küll on aga pereväärtused, perekonna tähtsustamine, rahvuse ning kultuuri edasikestmise eest seismine konservatiivsete erakondade pärusmaa. Seega on RE perepoliitikat alates 2003. aastast raske nimetada rangelt liberaalseks, oma rõhuasetustelt ollakse pigem konservatiivsed või lausa rahvuskonservatiivsed.

Huvitavad nihked on toimunud RE keskkonnapoliitikas. Tänane RE pole küll omaks võtnud rohelisi ideid, kuid kaldub ideoloogiliselt ikkagi üsna vasakule, rõhutades riigi ulatuslikku rolli puhta elukeskkonna tagamisel. 1990. aastatel pööras erakond keskkonnapoliitikale minimaalselt tähelepanu, nihet on aga märgata 2007. aastast. Toonases valimisprogrammis on selgelt öeldud: «majandusliku huvi ning avalikult ja selgelt põhjendatud keskkonnakaitseliste huvide konflikti korral tuleb eelis anda keskkonnakaitsele». 2011. aasta programmi keskkonnapoliitika peatükk on ülimalt põhjalik ja seal loetakse üles terve rida riiklikke projekte ja algatusi, mida peaks keskkonnavaldkonnas ette võtma.

Neoliberaalselt erakonnalt eeldaks pigem, et ettevõtjate huvid ja majanduskasv on keskkonnahoiu ees ülimuslikud, või kui üritataksegi leida tasakaal, siis selline, mis ei riiva liialt ettevõtete majandushuve ja eeldab riigi minimaalset sekkumist. Kindlasti pole aga RE omaks võtnud rohelist ideoloogiat: näiteks tuumajaama rajamise idee (2011. aasta programmis) on enamikule Euroopa rohelistele täiesti vastuvõetamatu.

Ennist kõnelesime konservatiivsest nihkest RE perepoliitikas. Samasugust nihet võib näha ka lõimumispoliitikas.  Eriti selgelt tuleb see esile 2011. aasta programmis, kus deklareeritakse, et eesti keel on rahvusidentiteedi nurgakivi ning rahvuskultuuri ja emakeele edendamisele pühendatud peatükkide mahukus võiks au teha igale rahvuskonservatiivsele erakonnale. Rõhutatakse seda, et oluline on viia venekeelsetes koolides läbi gümnaasiumireform, mis peaks eesti keeles õpetatavate ainete osakaalu tõstma 60-protsendile, ja et tõhus eesti keele õpe peaks algama juba lasteaedades. Liberaalselt erakonnalt eeldaks, et ta jätab selle, kas ja mis ulatuses vähemused riigikeelt õpivad, suuresti nende endi valikute küsimuseks, mitte ei suuna seda rangete riiklike nõuete ja programmidega.  Samuti on kummastav lugeda, et neoliberaalne erakond muretseb niivõrd palju rahvuskultuuri püsimise pärast. Liberaalid, nagu mainitud, on üldiselt suuresti kultuuri- ja rahvuspimedad.

Kui paljudes valdkondades näeme, et RE on oma ideoloogilist orientatsiooni muutnud, siis üks valdkond, kus on muutusi  üsna vähe, on julgeolekupoliitika. Kuna julgeolekupoliitika mõiste on üsna lai, siis siinkohal vaatlen vaid kaitsepoliitikat. RE on 1990. aastatest peale kõnelnud pigem kutselisest kaitseväest, suhtunud skeptiliselt üldise ajateenistuse ideesse ja propageerinud isegi ajateenistuse lühendamist. See ühildub neoliberaalsete ideedega, kus üldjuhul leitakse, et kodanikel peaks olema ajateenistuse ja sõjaväelise karjääri osas valikuvabadus ning kedagi ei tohiks selleks sundida. RE praegu (2015. aasta valimisteks) koostamisel programmis aga vaadatakse need ideed ilmselt ümber ja selleski valdkonnas ootab sel juhul ees nihe konservatiivsuse poole (julgeoleku ja kodanike kaitsetahte rõhutamine on üldiselt konservatiivsete erakondade firmamärk).

Niisiis on paljudes olulistes valdkondades REs toimunud nihkeid neoliberalismist (rahvus)konservatiivsuse või isegi sotsiaalliberaalsuse suunas. Kuna suundumus rahvuskonservatiivsusse on vahest kõige prevaleerivam ja seda erakonnale niivõrd olulistes valdkondades lõikes nagu pere- ja julgeolekupoliitika, siis on ehk tänast REd kõige kohasem nimetada rahvusliberaalseks parteiks. Just rahvusliberaalseks, sest ühes oma võtmepoliitika valdkonnas, s.t majanduspoliitikas, on RE ikkagi endiselt neoliberaalsete põhimõte kandja ning seetõttu pole põhjust veel rääkida läbivast rahvuskonservatiivsusest.

RE flirt rahvuskonservatismiga pole muidugi sugenenud tühjale kohale. Selle taga on olnud selge ühiskondlik tellimus. Seoses Pronksiööga taasaktualiseerunud eksistentsiaalne ohutunnetus ja karmijoonelise venevastase rahvusluse legitimeerumine Eesti avalikus ruumis on olnud selle üheks väljenduseks.  Praegused geopoliitilised vapustused võivad viia rahvuskonservatismi teise tulemiseni ja just RE näib tundvat tõsist kiusatust olla selle uue suundumuse peamiseks käilakujuks. Rõhuasetus julgeolekule viitab sellele püüdlusele üsna selgelt. Iseküsimus on, kui tugevalt venevastase ja rahvuskonservatiivse sisuga see mõiste kampaania käigus täidetakse. Teoreetiliselt on võimalik ka pehmem ja liberaalsem lähenemine.   

Kõigi nende kiusatuste ja ambitsioonide keskel peaks RE siiski hoolega jälgima, et ei kangutaks põhjast lahti veel viimastki ankrut, mis seob neid esialgse neoliberaalse suunitlusega. See ankur on majanduspoliitikas: kui siingi võetakse valijate «meeleheaks» omaks riigi suuremat sekkumist soosiv lähenemine, siis muututaksegi  peagi ujuva ideoloogiaga konservatiivseks rahvaparteiks, millel on oma esialgsete liberaalsete juurtega üsna vähe pistmist.