Viimastel päevadel on taas arutletud, kas koolivaheaega tuleks lühendada või mitte. Kuu võrra lühema puhkuse pooldajad põhjendavad oma «ketserlikku mõtet» (Maris Hellrand «Millal lõpeb agraarajastu Eesti koolis?», PM 23.03.2010) osaliselt sellega, et pikem kooliaeg annaks õpilastele rohkem aega teadmisi omandada ning muudaks õppe individuaalsemaks ja loovamaks.
Faktipõhine ja loovuskriisi põdev kool vajab muutusi, ent kaks palavat nädalat juunis ja augustis umbses klassiruumis vaevalt olukorda parandavad. Eesti õpilase tavaline koolipäev näeb ette kuut kuni kaheksat tundi klassiruumis, hulganisti koduseid töid ja enamasti mingisugust trenni või huviringi. Koos muude toimetustega teeb see kokku ühe korraliku 12-tunnise tööpäeva ja nii üheksa kuud järjest.
Mai lõpuks on lapsed väsinud, õpetajad närvilised ja produktiivsus klassiruumis nullilähedane. Seepärast vajab kooliinimene hädasti kolme kuud puhkust, et järgmiseks õppemaratoniks taas valmis olla. Aga kas kahest kuust siis ei piisaks?
11. augustil kirjutas Soome lastekirjanik ja lapsevanem Mika Keränen postimees.ee-s, et lapsel peab olema suvel piisavalt aega, et tal hakkaks piisavalt igav.
Töömesilasest eestlane mõtleb arvatavasti, et soomlane on oma heaolust puhta lolliks läinud; me kõik ju teame, et kes teeb, see jõuab ja laisku igavlevaid jõnglasi on ka häbi vaadata. Tegelikult ei propageeri põhjanaaber niivõrd igavust, kuivõrd aega mõtlemiseks ja selleks on meie lastele suve kolmandat kuud hädasti vaja. Keräneni idee põhineb teoorial, et igavlemisega tekib lapsel vajadus ja vabadus leiutada uusi ideid ja asju – nii tekibki loovus, mida meie koolisüsteem paraku ei arenda ja milleks õpilasel talvekuudel tunde ega tahtmist ei jagu.
Suvepuhkus kingib õpilasele aega teha ja mõelda neid asju, milleks sundi ei ole. Lugeda raamatuid, mis ei ole küll kirjandusklassika, aga panevad naerma ja mõtlema. Lonkida tunde neil tänavatel, mis tüüpilisse kool-kodu trajektoori ei kuulu.
Magada nii kaua, et jääb aega näha imelikke unenägusid, kuhu kella seitsmene äratuskell valusa kriginaga sisse ei lõika. Rääkida nende inimestega, kes on rohkemat kui klassikaaslased. Ja mis kõige tähtsam, mõelda nende asjade üle, mille järele tarvidust ei ole, aga mis on ikka pagana huvitavad.
Kui kõik need «kasutud» asjad lõpuks kahe kuuga tehtud saavad, uni täis magatud ja Keräneni kirjeldatud igavlemise tipp saavutatud, tärkab augusti lõpus taas pisikene soov «kasulikke» asju tegema hakata ja tahe kooli minna. Ja selleks on meil suve kolmandat kuud hädasti vaja, sest kahe kuuga ei hakka piisavalt igav.