Martin Aidnik: kas tark ja tegus rahvas on masinlik ja kuulekas?

Foto: SCANPIX

Kas tark ja tegus rahvas on masinlik ja kuulekas, küsib Martin Aidnik värskes Sirbis.

Haridus- ja teadusministeerium (HTM) on koostanud aastateks 2015–2018 arengukava «Tark ja tegus rahvas», kus eesmärkide ja vahendite vahel esineb mitmeid ebakõlasid. Arengukava oluliseks märksõnaks on «teadmistepõhine majandus». Usutakse, et üleminek teadmistepõhisele majandusele tähendab haridus- ja teadustegevuse pidevalt kasvavat mõju Eesti majanduse konkurentsivõimele. Mõiste «teadmistepõhine majandus» nõrkuseks on aga teadmiste ning majanduse vahekorra ühekülgne nägemine: teadmised on vaid selleks, et edendada majandust ning selle eesmärke. Teadmistepõhises majanduess rakendatakse teadmisi vaid oma huvides, nin g ollakse tõrjuv teadmiste suhtes, mis problematiseerivad majanduse toimimist ning mida on keeruline selle raamistikku integreerida.

Majanduse eesmärkide teenimise korral, väheneb aga teadmise iseseisvus. Seda on aga vaja majanduse mõistmiseks, hindamiseks ning vajadusel rekonstrueerimiseks. Viimastel aastakümnetel läänes tooni andnud neoliberaalne majandus on näidanud, et turule juhtrolli andmisega ei kaasne ühiskonna heaolu kasvu ning tulemuseks on pigem suurem kihistumine ning atomiseerumine. Pierre Bourdieu tõdes juba 1990ndatel, et neoliberalismi programmiks on puhta majanduse loogika ees seisvate kollektiivsete struktuuride hävitamine ning sotsiaaldarvinismi kultiveerimine.

HTMi arengukava järgi toetab haridus isiksuse sotsialiseerimist ja autonoomiat. Niisugune haridus peaks aga vähemalt osaliselt olema sõltumatu talle väliselt kehtestatud imperatiividest. Haridus toetab õpilaste autonoomiat juhul, kui ta võimaldab näha maailma teisiti, kui see just parasjagu on, ning mõelda sellest nüansseeritumalt. On kaheldav, kas haridus, mille nurgakivideks on ka selles arengukavas standardiseeritus ja sooritusekesksus, ikka kannab väärtusena loovust, nagu väidab HTM. Väärtusi ning isiksuse autonoomiat käsitletakse arengukavas üldse minimaalselt ja deklaratiivselt, hariduse mõõtmise ning ELi direktiivide osa on aga üsna mahukas. Hariduse mõõdetava taseme tõstmine ning õpilastes loovuse julgustamine ei ole aga nii seotud, nagu HTM eeldab: standardiseeritus mõjub tihti kahjulikult individuaalsusele. (Kõrg)hariduse laialdasem mõõtmine on iseloomulik majanduse- ja konkurentsikesksusele ning hariduses on viimaste aastakümnete tulemused olnud vastakad – tihti on suurenenud ebavõrdsus ning väljajäämus.

Teine oluline teema arengukavas on digiõpe: soovitakse tõsta digipädevust ning ollakse rahulolematu sellega, et digitehnoloogiat kasutatakse pigem suhtlemiseks ja info otsimiseks, mitte õppe-eesmärgil. Tuuakse välja, et Eesti on koolis interneti kasutamise poolest Euroopas alles 14. kohal. Rõhutatakse, et õpetajate tehnoloogiasuutlikkus peab paranema, sest vaid iga neljas õpetaja tuleb toime tehnoloogiarikkas keskkonnas – seda on kaks korda vähem kui uuringus osalenud riikides keskmiselt.

Digiõpe on ainus konkreetselt õppetegevust puudutav teema arengukavas. Eraldi võinuks välja tuua ka hariduse kvaliteedi ja tähendusrikkuse, käsitleda digiõppe liigrakendamise ohte ja infotehnoloogia võimalusi avaliku ruumina. Kuna arengukavas räägitakse õpikäsitluse muutusest PISA hindamisprogrammi tulemuste alusel, ei nähta ka ette õpetajate suuremat iseseisvust ning otsustusvabadust oma töös. Siit paistavad pigem tehnika- ja võrgumüüjate lobby tulemused kui haridusametnike soov valmistada ette noori kodanikke iseseisvaks eluks.

Arengukava järgi peab ühiskonna kestlikuks toimimiseks olema iga inimene tööturul rakendatud vastavalt oma võimetele ning suutma reageerida tööturu muutustele kiiresti ja paindlikult. See on indoktrinatsioon. Kuigi arengukava iseloomustab funktsionaalsus ja orienteeritus konkreetsetele eesmärkidele, mistõttu see näib ideoloogiliselt ja poliitiliselt neutraalsena, on see mulje petlik, sest arengukava esindab selgelt neoliberaalset seisukohta: ühiskondlik protsess peab toimuma majanduse eestvõttel.

Enamasti on hariduse ja indoktrinatsioon kokkusobimatus argument politiseeritud hariduse vastu, kuid HTMi arengukava järgne haridus hoidub indoktrineerimisest vaid ühes tähenduses: see pole oma ühiskonna suhtes kriitiline ning on oma sisu poolest küllaltki apoliitiline. Indoktrineeriv on see haridus oma turumajandusekesksuses. Tasakaalu taastaks just poliitilisem haridus, sest teadlikkus maailma mõjutavatest jõududest annab rohkem valikuvõimalusi.

Arengukavas on käsitletud ka koolist väljalangemist ja noorte tõrjutusriski. Esimese puhul tõdetakse, et seni rakendatud meetmed on olnud edukad: väljalangejate arv on vähenenud ning gümnaasiumitasemel stabiilne. Noorte tõrjutusriski mõjutajatena mainitakse vaesust ja vähest eesti keele oskust. Arvestades HTMi püüdlust vähendada väljalangemist ja tõrjutust, on aga üllatav, et arengukavas ei ole juttu mõlemaga tugevalt seotud koolivägivallast. Juba 2011. aasta Praxise uuringus on osutatud koolide vajakajäämistele seoses koolivägivallaga: koolides napib tugipersonali, sealhulgas psühholooge (koolipsühholoog on vähem kui kolmandikus tavakoolidest), sest riik on jätnud tugipersonali töölevõtmise koolide ja kohaliku omavalitsuse õlule.

Kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et arengukava sissejuhatuses tuuakse küll väärtustena välja eneseteostus ja loovus, kuid ei visandata õppetegevuse muudatusi, mille toel nendeni jõuda. Samuti on lähtutakse liigselt lähtutud ELi mõõdupuudest ning haridust on käsitletud ühekülgselt turumajanduse vajadusi silmas pidades. Ka teine arengukavas esitatud eesmärk – isiksuse sotsialiseerimine – tähendab seal eelkõige inimeste konkurentsivõime tõstmist. Seega on arengukavas eelistatud koolisüsteemi, mida haridusteoreetik Henry Giroux on nimetanud «vaegkujutlusvõime tsooniks», mis seisab vastu muutustele õigluse ja suurema võrdsuse suunas ning valmistab õpilasi ette olemasoleva süsteemi tarbeks. Haridus peaks aga olema märksa ühiskonna- ja õpilasekesksem ning arengukavas peaks enam tähelepanu pöörama hariduse emantsipatsioonilisele potentsiaalile, et vabaneda kohanemisest ning muuta kohanemist nõudvaid tingimusi.

1 http://www.huffingtonpost.com/sir-ken-robinson/do-schools-kill-creativity_b_2252942.html

2 http://educatorvoices.wordpress.com/2013/05/22/what-have-schools-got-to-do-with-neo-liberalism/

3 http://praxis.ee/work/oppenoustamisteenuste-kattesaadavus-ja-rahulolu/