Kuidas eestlased «Tõde ja õigust» hävitasid

Jaan Martinson
, spordiajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Raamat
Enno Tammer
«Puna­tsensuur»
Tammerraamat, 536 lk
Raamat Enno Tammer «Puna­tsensuur» Tammerraamat, 536 lk Foto: Pm

Riik, mis hävitab raamatuid, hävib ka ise. Säärane on maailma paratamatus. Kirjasõna likvideerimine oli osa Nõukogude Liidu ja mõistagi Eesti NSV tsensuurist, mis hävitas ka trükkimata sõnu, lauseid, lõike ja teoseid – isegi «Kevadet» ja «Tõde ja õigust» –, sest need takistasid kommunismi ehitamist.

Ei saa me ka tänapäeval, kapitalistlikus Eestis, tsensuurita hakkama – teatud sõnade väljaütlemine-kirjapanemine on keelatud ja mõne raamatu ilmumist takistab seaduse jõud, aga need kübemed pole märkimisväärsed võrreldes kuuendikul planeedist toimunuga ja mille avab kenasti Enno Tammeri koostatud raamat.

Eesti tormas kirjasõna kallale kohe, kui sai Nõukogude Liidu osaks. Endist mädanevat ühiskonda kiitvad ja kirjeldavad teosed tuli saata teise ilma, üksikud eksemplarid erihoidlatesse. Iga kirjasõna ja pilt käis läbi mitme tsensori laualt, et taeva pärast ükski nõukogudevaenulik mõte või – hoidku taevas selle eest – sinimustvalge värvikombinatsioon trükis ei ilmuks.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles