Riik, mis hävitab raamatuid, hävib ka ise. Säärane on maailma paratamatus. Kirjasõna likvideerimine oli osa Nõukogude Liidu ja mõistagi Eesti NSV tsensuurist, mis hävitas ka trükkimata sõnu, lauseid, lõike ja teoseid – isegi «Kevadet» ja «Tõde ja õigust» –, sest need takistasid kommunismi ehitamist.
Ei saa me ka tänapäeval, kapitalistlikus Eestis, tsensuurita hakkama – teatud sõnade väljaütlemine-kirjapanemine on keelatud ja mõne raamatu ilmumist takistab seaduse jõud, aga need kübemed pole märkimisväärsed võrreldes kuuendikul planeedist toimunuga ja mille avab kenasti Enno Tammeri koostatud raamat.