Merle Ameljušenko: otsige abi

Foto: SCANPIX

Kui lapsel on probleeme, on ennetuseks hilja – siis tuleb pöörduda spetsialisti poole, kes aitab vanemal ja lapsel omavahel rääkida, kirjutab pereterapeut ja sotsiaalpedagoog Merle Ameljušenko vastuseks mureliku isa kirjale Postimehe arvamusportaalis.

Lastega seotud probleemidest rääkides jõuavad kõik rääkijad varem või hiljem tõdemuseni, et probleemid saavad alguse kodust, «ju seal ikka midagi valesti on, kui laps nii ja nii sugune». Meeldib see meile või mitte, kuid laps on kodu peegel ja sealjuures suurepäraselt ning selgelt peegeldav peegel. Kodu ja vanemad on nendeks, kes annavad meile ellu kaasa baasväärtused ja -hoiakud ning suhte- ja käitumismustrid, mis meid terve edasise elu mõjutavad.

Isa küsib, mis võimalused on vanemal ennetavaks tööks, kui laps on probleemne. Kui lapsel on tekkinud probleemid, siis on ennetuseks juba hilja.

Leppida tuleb sellegagi, et probleemivabalt ei ole võimalik last toimetulevaks täiskasvanuks kasvatada. Probleemid on selleks, et neid lahendada, ehk probleemid õpetavad meile ja meie kaudu lastele lahendusi. Kuid siiski on võimalik sügavaid probleeme ennetada, olles vanemana eeskujuks oma hoiakute ja käitumisega, sellega, et meie sõnad ja teod räägivad ühte.

Vanemate pealt õpib laps, kuidas olla suhtes ja suhelda, kuidas lahendada konflikte, kuidas suhtuda teistesse inimestesse, milliseid hinnangud teiste suhtes on lubatud, millised emotsioonid on lubatud ja kuidas neid väljendada. Vanemad on lapse esmaseks peegliks, millest ta näeb, kes ta on. Selle peegelduse põhjal hakkab laps ise kujundama pilti iseendast. Kui vanematelt saadud peegeldus ütleb lapsele, et ta on armastatud ja tema vajadustega arvestatakse, kuid ei aksepteerita lubamatut tema käitumises ja suhtumistes, siis on väike tõenäosus, et lapsel tekivad sügavad emotsionaalsed ja käitumuslikud probleemid.

Üha enam soovitavad spetsialistid ja asjatundjad, et lapsega tuleb rääkida. Räägime, õpetame, loeme moraali, toome õpetlikke näiteid enda elust ja lapsepõlvest. Anname mõista, et laps on asjadest valesti aru saanud ja tunded, mida ta tunneb, ei ole asjakohased (ära muretse!, pole mõtet kurb olla!, ära karda!). Räägime ja räägime, aga ei kuula, mis lapsel öelda on. Me ei kuula, mida ta mõtleb, ja ei püüa aru saada, mida ta tunneb ja mis on tema vajadused.

Usun, et tõsise murettekitava probleemi puhul ongi vanemal raske oma lapsega rääkida, sest emotsioonid võivad endalgi üle pea kasvada. Samas, kui vanemate sõnad ja teod on vastuolus, on püüdlusetest kuulata-rääkida vähe. Kui n-ö headel (probleemivabadel) aegadel ei ole vanematel kombeks olnud last kuulata ja temaga rääkida, teda igapäevastesse pere toimetustesse kaasata, siis väga tõenäoliselt ei tule kuulamisest-rääkimisest midagi välja ka siis, kui probleemi kahtlustama oleme hakanud. Ühel hetkel peame tunnistama, et ei tunne oma last enam ära - haugub vastu, on trotslik ja vihane, ei käi koolis, jookseb kodust ära või hoiab omaette, on endassetõmbunud, kaob digimaailma, tekivad kummalised huvid….

Mis siis teha, on vanema küsimus. Vastus on üks: tuleb abi otsida. Märganud lapse probleemi ning mõistnud, et ei saa lapsega kontakti ja oskusest kuulata-rääkida jääb puudu, ei jää muud üle, kui pöörduda spetsialistide poole. Spetsialistid suudavad lapsega kontakti saavutada ja vanemaid nõustada, olles nende vahel tõlgiks, vahendajaks, selgitajaks, lepitajaks ja vajadusel ka õpetajaks. Abi ja tuge saab pereterapeudilt, psühholoogilt, psühhiaatrilt. Nemad on inimesed, kes on õppinud kuulama ja küsima ning suudavad aidata, kui pere seda ise soovib.