Lapsevanem kirjutab: kuni paragrahvi pole, ei huvita su probleemid kedagi

Kust peaks lapsevanem abi otsima, kui ta oma lapsega hakkama ei saa. Foto: SCANPIX

Viljandi koolitulistamisele järgnenud aruteludest ja erinevatest soovitustest lapse probleeme märgata ajendatult pöördus Postimehe poole murelik lapsevanem (nimi toimetusele teada) küsimusega, mida teha siis, kui vanem on lapse probleemi märganud ja tunnistanud, aga kuidagi edasi minna ei oska.

Mind ajendas oma mõtteid kirja panema eilne ETV «Foorumi» saade, kus ministrid ja muud tegelased rääkisid sellest, kuidas kõik lastega seotud probleemid saavad alguse ikkagi kodust ja vastutus lasub suures osas vanematel. Ja kogu saate vältel räägiti tagajärgedest ja nende likvideerimisest ja iga natukese aja tagant visati jälle üles lause, et probleemid algavad kodust. Olen täiesti nõus.

Olen ise lapsevanem, meil on korralik toimiv perekond. Mina, naine, meie ühine tütar ja naise varasem poeg. Poiss on kümneaastane ning temaga on pidevalt probleeme: küll ei viitsi õppida, küll jookseb kodust ära, kui tuju tuleb jne. Tahaksingi siinkohal küsida, et mis on need moodused ja võimalused ennetavaks tööks lapsevanemal, kui on näha, et laps on probleemne? Oma kogemus ütleb, et enne, kui paragrahvi pole, ei huvita sinu probleemid kedagi.

See kõlas ka eilsest saatest ilusti välja, et kõigepealt peab olema midagi juhtunud, kui liigutama hakatakse. Räägi lapsega? 95 protsenti lapsevanemaid ei ole psühholoogi või eripedagoogi haridusega, et oskaks lapsega neil teemadel rääkida. Paljud lapsevanemad ei saa oma probleemidestki räägitud. Ilus ja ümmargune jutt sellest, et märka probleemi ja enneta seda. Aga kui on märgatud probleemi ja seda tunnistatud, mis siis edasi teha? Selle peale pole keegi mõelnud.

Ma arvan, et ma pole ainuke lapsevanem, kes selle probleemiga silmitsi seisab.