FOTO: Raamat

Minimalismis peitub jõud. Kui sa oled vee välja keetnud ehk õhu välja lasknud, jääb üle vaid väärtuslik ja tummine. Teinekord võid lause, lõigu, haiku või leheküljega öelda rohkem, kui mitmeosalise romaaniga. Aitab 99 militaarsest miniatuuris, et sõja, sõjaväe ja militarismi olemusest ja absurdsusest selgust saada.

Üheööraamatutega – nendega, mida enne käest ei pane, kui päramine sõna loetud – on viimasel ajal kuidagi kitsavõitu, ja siis ühtäkki... On see armees käinud meesterahva värk või mis, kuid militarismi lühikursus sai sisse ahmitud ühe hooga. Nagu kuuma suvepäeva esimene õlu. Esimene januga, teine mõnu ja mõttega. Ehk siis peagi tuleb tinasõduritega kaunistet teos taas kätte võtta ning sellesse pisut enam süüvida. Ning ega kolmas kordki ilmselt olemata jää.

«Militaarsed miniatuurid» on justkui viimse võimaliku miinimumini tihendatud «Vahva sõdur Švejk» ja «Läänerindel muutusteta» ning saadud konsistents pööratud rahvuslikku realismi.

Tagakaanel on tsitaat kõrgelt sõjaväeametnikult (ja kui ta ka pole seda öelnud, siis ütleks kindlasti): «Üks vale teise otsa. See raamat tuleks ära keelata.» Mõistagi. Las müüdid elavad. Aga ei, tuleb üks (järgmised öökimaajavad sõnad sülitatakse välja üle huulte) kultuurne tsivilist ja kirjutab:

«Müüt: sõjavägi on koht, kus mehed teevad mehetegusid.

Kommentaar: eks ikka – kui saabaste puhastamisest, nööpide etteõmblemisest, tolmurullide matmisest, vetsupottide küürimisest, ülemate ees lömitamisest ja iseenda üle naermisest aega üle jääb.

Müüt: sõdureid juhivad liidriomadustega spetsialistid.

Kommentaar: paraku on sõjaväes samamoodi nagu poliitikas – enamasti trügivad rivi etteotsa puupead, kelle suur enesekindlus on pöördvõrdelises seoses nende pädevusega.

Müüt: demokraatliku riigi sõjavägi on demokraatlik.

Kommentaar: ja Lumivalgeke on päris ja piraajaparv on plankton ja universumi keskpunktis asub Maa ja Kim Jong-un saab Nobeli rahupreemia.»

Ning säärast müüte purustavat, tegelikkust peegeldavat, mõttetust avavat ning mõtlema panevat kontsentreeritud turmtuld lehekülgede kaupa. Näiteks viimane lõik miniatuurist «Kõrvalepõige lasteaeda».

«Nii sõjaväes kui ka lasteaias leiab aset vaimne allakäik massi kasuks. Pane laps, kes räägib oma vanuse kohta hästi, ühte rühma sama vanadega, kes alles lalisevad, ja varsti vastab ka hiljutine geenius teile pudikeeles. Saatke enam-vähem mõistlik noormees sõjaväkke ja varsti on ta valmis koos hulga omasugustega minema sõtta, mille põhjustest ja tagajärgedest tal aimugi ei ole, ning tapma inimesi, kellest tal polnud veel natukese aja eest sooja ega külma.»

Veel. Võimalikke värbamisreklaame näiteks.

«Lakooniline: «Valvel! Sõjaväkke marss!»

Seksistlik: «Naised on nõrgad? Naised on rumalad? Naised on tüütud? Hakka siis lõpuks meheks! Astu sõjaväkke!»

Noortega samastuda püüdev: «Jou! Mis jõllad, mingi pedekas oled vä? Tšekka parem sõjaväkke. Tasuta staffi saab ja lihast tuunida ja plxid on pöördes. Ei usu vä? Mine p...i, tle vaata, noh!»»

Ja veel. Lõik miniatuurist «Vanarauaga vaenlase vastu».          

«Väliõppustel ei tulistata laskemoona kokkuhoidmiseks automaadist sageli päriselt, vaid matkitakse tulistamist, karjudes «Lask! Lask!» ja «Valang! Valang!». Kõige rohkem kuuleb aga hüüatust «Tõrge! Tõrge!» – tõetruuduse  huvides.»

Siinkohal aitab. Naistest ja relvadest, elust toenglamangus, distsipliiniotsingutest, kollektiivkaristustest, paleest palmimetsas, zoosemiootikast, Homo Ridens’ist ja vabasurmast, tolmurulli matustest, sõduriparfüümidest ja muust lugege ise.

Hea küll. Üks veel. Lõpetuseks. Militaarne vellerism.

««Milleks küll põrgu, kui on olemas armee!» ohkas noorsõdur käsi laiutades.»