FOTO: Urmas Nemvalts

Mäletate veel, kuidas neli aastat tagasi avati Mäos pidulikult 30 miljonit eurot maksma läinud ümbersõit? Ja seda, kuidas «Kesk-Eesti tähtsaim liiklussõlm» juba natukese aja pärast, kaugelt enne viieaastase garantiiaja möödumist lagunema hakkas, nii et seal tuli hakata auke lappima?

 Eile tutvustatud maanteeameti audit näitab kätte, miks: killustikku polnud pandud piisavalt, muldkeha ei vasta nõuetele, asfalt samuti mitte. Teisisõnu, ehituskvaliteet on äärmiselt nigel. Too suures osas Euroopa Ühtekuuluvusfondist saadud raha eest ehitatud sõlm on lihtsalt öeldes väga viletsalt ehitatud.

Ja selgub, et see pole sugugi ainus. Maanteeameti vaatluse all olnud teelõikudest avastati puudused kümnel. Vaid ühe puhul möödalaskmisi ei leitud, ja seda ka seetõttu, et maanteeamet oli ise teinud tellimuse esitamisel vea. Probleemid on sarnased: kattekihi paksus ei vasta nõuetele ja seega ei pea tee ka koormusele vastu. Katte paksus erineb kohati kuni kaks korda. Tee alumistes kihtides on kasutatud materjali, mis ei juhi vett ära. Ütleme otse välja: tegu on praagiga.

Maanteeamet on teede ehitajatele auditi tulemusi tutvustanud ja ootab nende ettepanekuid, kuidas olukorda lahendada. Jah, garantiiaeg pole veel möödas, seega on ehitusfirmade asi asjad korda ajada, ja ilmselt läheb see neile üsna kulukaks.

Kuid küsimus pole üksnes selles. Küsimus on laiem. Iga töö tegija peaks endalt küsima, mida selle töö tulemusena sündinud asja kasutaja tahab. Teede kasutaja puhul on asi üsna lihtne: kasutaja tahab, et tee oleks korras. Et see ei jäätuks esimese külmaga, sest niiskus ei saa pinnasesse imbuda. Et see ei lõhuks autot aukudes, mis hõredasse teekattesse tekivad. Teisisõnu, autojuht tahab, et ta saaks tegeleda juhtimisega ega peaks mõtlema teele. Sest see viimane on olnud kellegi teise ülesanne ja see keegi teine on seda hästi täitnud. Kuid just nii need asjad ei ole.

Vigade tegemise juures on kaks üsna universaalset aspekti: esiteks, me kõik teeme neid, ja teiseks, nende parandamiseks on vaja kõigepealt nende vigade tunnistamist. Seda viimast aga ehitajad eriti teha ei taha. Selle asemel eelistatakse öelda, et tegu on suuremahulise projektiga, milles igal ettevõttel oma lõik, ja pealegi võivad nõuded ja normid olla ajaga muutunud.

Kuid asi pole selles, nagu oleksid probleemid tulnud ehitajatele üllatusena. Vähemalt osa neist sai selgeks juba ehitamise ajal. Miks need sinnapaika jäeti, selle asemel et neid parandama hakata, see on küsimus, millele ehitusfirmad peaksid nüüd vastama. Teine küsimus, mis vastust ootab, puudutab teelõikude vastuvõtmist ja heakskiitmist. Igale vastuvõtmisele eelneb kontroll. Tänases loos viitab 2012. aasta aprillini maanteeametit juhtinud Tamur Tsäkko võimalusele, et järelevalve esitatud andmed võisid olla võltsitud. See seisukoht ei tohi tähelepanuta jääda, vaid vajab kindlasti eraldi uurimist.