Anneli Ammas: ka õpetaja on inimene

Anneli Ammas Foto: PEETER LANGOVITS/PM/SCANPIX

Soovime kõik, et meie lapsel oleks koolis hea, et tal läheks seal hästi, et ta saaks targaks nii teadmiste poolest kui ka inimesena. Ootame, et õpetajad selle nimel ennast igal hetkel ületaksid, oleksid omamoodi imeinimesed. Aga kuidas me kodus õpetajatest ja koolist vahel kipume rääkima?

«Õpetaja on nii loll, karjub tunnis, pani kodutöö eest ühtesid,» teatab laps koolist tulles.

On ju õudne õpetaja, niisugust ei või laste ette lastagi? Lapsed, eriti minu oma, on ju kukupaid ja kui vahel harva ongi natuke väänikud, siis õpetaja peab ju suutma end valitseda. Õpetajal ei ole ju õigust inimlikeks tunneteks.

Ja siis ütlebki lapsevanem, kellel oma kooliajast hulk ebameeldivaid kogemusi mälusopis, et õpetajad ongi lollid, ei mõista lapsi, kool on üks hirmus koht, kus õiglust loota ei maksa. Teismelisele võib niisugune jutt sobida. Täiskasvanule endale ka, sest lihtsam on otsustada, et teised on konfliktides süüdi, ise käitud alati õigesti.

Hea, kui lapsel saab kool siiski lõpetatud, ja eriti hea, kui ta tagantjärele suudab täiskasvanu tarkusega mõelda, et võib-olla õpetajad ei olnudki halvad, võib-olla teismelised ise keerasid vahel või sageli vinti üle. Aga võib minna nii, et seesama väänik lisab tulevikus lapsevanemana oma laste sarnaste olukordade puhul hagu tulle ning sama negatiivne muster kandub põlvest põlve.

Ühes väikeses maakoolis korraldati lapsevanematele kursus, kus psühholoog rääkis koolist ja kodust ja konfliktidest. Kursus lõppes kohvilauaga koolimajas koos õpetajatega ning vanemad, kellel oma kooliajast halvad mälestused, tunnistasid, et nad ei kujutanud ettegi, et koolis on võimalik õpetajatega mõnusalt vestelda. Kõik on ühtemoodi inimesed, kes soovivad lastele head.

Igas koolis kahjuks niisuguseid leppimise kursusi ei korraldata. Aga vahel võiks konflikti puhul lihtsalt mõelda, et äkki ei jagu teismelistel empaatiat õpetaja mõistmiseks. Ka õpetajal võib olla inimlikult raske päev, nagu vanematel kodus. Või äkki kukupai, kes väidab, et tema ei teinud küll midagi, ikkagi lobises pinginaabriga ning samamoodi kõik ülejäänud 20–30 last? Neid olukordi saab täiskasvanu oma lapsega arutada, et lapses teiste inimeste mõistmist arendada.

Loomulikult on koolis konflikte, aga siis on täiskasvanud vanema kohus sellest klassi­juha­taj­a või koolijuhiga rääkida. Kõige viimane asi, mida teha, on last õpetaja vastu üles ässitada. Loomulikult peab kodu oma lapse eest seisma, olema alati tema poolel, kuid kool pole lahinguväli, kus ühel pool õpilased ja teisel pool õpetajad. Mida tahan öelda? Õpetajal ei pruugi alati õigus olla, õpetaja enesetunne pole alati viis pluss, aga niisugust õpetajat, kes lapsele halba tahab, ei ole olemas. Kui seda meeles pidada ja ka lapsele öelda, siis on lapsel koolis hea olla ning ta saabki seal tõesti targaks, nii teadmiste poolest kui ka inimesena. Head õpetajate päeva nädalat!