Kutsekoolid peavad üha rohkem tegelema õpilaste kasvatamisega

Olustvere ametikooli õpilased proovisid eile uues keemiaklassis töövahendeid. Foto: Elmo Riig

Mida aasta edasi, seda enam peab kutsekool tegelema ka õpilaste kasvatamisega, kirjutab  Ülo Tikk Õpetajate Lehes.

Olustvere teenindus- ja maamajanduskooli kauaaegne direktor Arnold Pastak mäletab veel paarikümne aasta taguseid aegu, mil kõrged haridusametnikud resoluutselt toonitasid, et kutsekool pole sotsiaalasutus ega pea ka põhikooli praaki parandama. Nüüd tõdeb Pastak, et neil kulub esimesel kursusel põhikoolijärgsete õppurite järeleõpetamisele ja kasvatamisele vähemalt 70 protsenti õpiajast. Alles pärast seda saab erialasele õppele pühenduda.

«Kutsekooli tulek on noorte elus suur elumuutus ja lööb nii mõnelgi esialgu elurütmi sassi,» selgitab Pastak. «Elu õpilaskodus, kus noored esialgu kedagi ei tunne, on omaette katsumus. Selge, et nad vajavad abi, ning meil osutavad seda kutse- ja aineõpetajatest rühmajuhendajad, kes saavad selle eest ka lisatasu − esimese kursuse juhendajad 15 protsenti ja hilisemad kuni 10 protsenti põhipalgast. Olema arutanud ka täiskohaga rühmajuhendaja palkamist, kuid meie väikeses koolis on põhikoolijärgseid õpilasi ainult 300 ringis ja seepärast oleme jäänud sissetöötatud süsteemi juurde. Kuid sotsiaaltöö murrab üha rohkem kooli sisse. Kuna paljude õpilaste vanemad töötavad teispool Soome lahte, tuleb rühmajuhendajal tihti ka emaroll oma õlule võtta, olla mõnelegi noorukile usaldus- ja tugiisik.»

Täiskohaga rühmajuhendaja

Lasnamäe mehaanikakooli direktor Dimitri Koromnov on nõus, et tänane kutsekool on muutumas sotsiaalasutuseks, kus vajatakse sotsiaalpedagoogi, psühholoogi, eripedagoogi.

Mehaanikakoolis rakendatakse täiskohaga rühmajuhendajaid juba käesoleva sajandi algusest ja direktori sõnul on see suures koolis end igati õigustanud. Põhikoolijärgsetes õpperühmades on neil kaks ja gümnaasiumijärgsetes üks täiskohaga rühmajuhendaja. Lisaks töötab koolis sotsiaalpedagoog ja on tulemas huvijuht.

Et rühmajuhendaja on esmakursuslase kindel tugi, selgus tänavusel lõpuaktusel, kus lõpetajad pöördusid eriliselt soojade tänusõnadega oma rühmajuhendajate poole. Mitmed tunnistasid, et nende inimeste toeta jäänuks kool lõpetamata, sest kui õpiprobleemid kippusid üle pea kasvama, tekkis soov käega lüüa.

Koromnov räägib ka hiljuti tehtud uuendusest selles vallas. Kui varem oli rühmajuhendajal mitme eriala õpilasi, siis alates mullusest õppeaastast said nad oma rühmad valdkonniti. Näiteks 2013. aastal õpilaste poolt valitud parim rühmajuhendaja Julia Jašina sai juhendada autovaldkonna õpperühmad, s.o kõigi kolme kursuse autotehnikud, -plekksepad ja -maalrid. See tähendas tööd ühes majatiivas, juhendaja oli poistele lähemal ning puudus vajadus mööda suurt mitmekorruselist ja sopilist koolihoonet ringi traavida ning üksteist otsida.

Vana-Võidu kogemus

Vana-Võidus paikneva Viljandi kutseõppekeskuse direktori Tarmo Looduse sõnul läksid nemad täiskohaga rühmajuhendajate süsteemile üle mõni aeg tagasi ja on sellega väga rahul – väljalangus on oluliselt vähenenud.

«Meil olid varem kutseõpetajad osaliselt ka rühmajuhendajad, kuid õppeklassid ja töökojad paiknevad meil üle mõisa neljas-viies hoones laiali ja nii oli õpilastel neid raske kättegi saada. Nüüd on täiskohaga rühmajuhendajatel oma kindel kabinet, kust õpilased neid igal ajal leida võivad.»

Vana-Võidus korraldati kolme rühmajuhendaja leidmiseks konkurss ja direktori sõnul õnnestus see igati. Looduse sõnul suleti nende õnneks just sel ajal Puiatu erikool ja sealt said nad suurte kogemuste eripedagoogi ja Mõisakülast psühholoogi haridusega rühmajuhendaja. Lisaks on koolis veel sotsiaalpedagoog ning kodulehe andmetel lausa kaks huvijuhti tunnivälise töö korraldamiseks.

Vana-Võidus õpib ametit ka sadakond erivajadusega noort. Kuna nende õpperühmad on väikesed ja nad on kogu aeg oma kutseõpetajaga koos, siis rakendatakse nendes rühmades kutseõpetajaid lisatasu eest ka rühmajuhendajatena.

—

Mida rühmajuhendaja teeb?

ANNE SAARVA

Olustvere teenindus- ja maamajanduskooli matemaatikaõpetaja, põllumajanduseriala kursusejuhendaja:

«Et puudumistega on igas koolis palju muret ja piire keeruline paika panna, siis oleme poistega selle asja koos läbi arutanud. Põhireegel: planeeritud puudumine on ette teada ja sellest tuleb mind varakult teavitada. Oleme sisse seadnud ka kursuse elektroonilise vestlusringi, kus õpilased saavad oma probleemidest kirjutada. Mida nad ei soovi kaaslastega jagada, sellest võivad kirjutada mulle isiklikult või helistada (kas või öösel).

Korrarikkumiste puhul kehtib reegel, et kõige­pealt peavad sellest teada saama vanemad, kuid mitte minu, vaid noorte endi suu kaudu. Siis võtavad vanemad minuga ühendust ja annavad teada, et on asjaga kursis. Seejärel leiame koos lahenduse. See võte töötab. Muidu tublid spordipoisid otsisid ükskord pärast kaotust koolidevahelisel võistlusel lohutust pudelist. Juba järgmisel õhtul võtsid kõigi poiste kodud minuga ühendust ja mul tuli ülinõudlike vanemate ees poisse isegi natuke kaitsta. Nende poistega pole enam ühtegi probleemi olnud. Meil kehtib põhimõte − kui teed, julge tunnistada. Udu ajamine on mõttetu ja rikub su mainet palju rohkem. Kindlad mängureeglid ning nendest kinnipidamine viivad sihile. Samas on kodusid, kus vanemad ise abi vajavad. Siis pöördun valla sotsiaalametniku poole.»

JULIA JAŠINA

Tallinna Lasnamäe mehaanikakooli rühmajuhendaja, erialalt sotsiaalpedagoog: 

«Igal sügisel annan poistele paberilehe, millel nad end mulle vabas vormis tutvustavad. Siis köidan fotoga sisseastumisankeedi ja poisi enesetutvustuse kokku ning püüan nime, nägu ja enesetutvuse meelde jätta. Paari kuuga on selge, kes on kes. Lisaks käin hommikuti tundides ja uurin välja, kes puudub. Palju õpilasi on väljastpoolt Tallinna, Maardust, Mustveest, Narvast. Neilegi tuleb kohanemisel abiks olla. Lastevanematele korraldame igal sügisel koosolekud ja esimese kursuse omad käivad seal meelsasti. Tutvume ja vahetame kontaktandmeid.

Esimesel kursusel selgub tihti, et mõni poiss on valinud vale eriala ega tunne õppimise vastu huvi. Vabade kohtade olemasolul aitame tal siis eriala vahetada. Veename õpilasi kooli lõpetama. Probleem on selles, et pärast esimest praktikat lähevad mõned õpilased samasse firmasse tööle ja püüavad kooli ja tööd ühitada, mis on aga väga raske ja viib tihti väljalanguseni. Mõnedki lapsevanemad õigustavad laste tööleminekut, sest tööd on ju raske leida. Siis tuleb selgitada õpilastele ja vanematele, et kvalifikatsioonita töötajad koondatakse kõige esimeses järjekorras. Mõni tuleb siis varem, mõni hiljem kooli tagasi. Pole mingi ime, kui koolipingis istuvad kõrvuti 16- ja 26-aastane.»