Piirivalve ei ole täna paremas seisus kui kunagi varem ning tehtud muudatused PPAs ei ole piirivalvet tugevdanud, tõstnud motivatsiooni ega sidunud neid ühtseks, vaidleb endise siseministri Ken-Marti Vaheri arvamusloos väidetule vastu piirivalveametnik Lauri Hein. Postimehe arvamusportaal avaldab tema kirja.
Austatud Ken-Marti Vaher!
Minu nimi on Lauri Hein ja töötan koos ajateenistusega rohkem kui 22 aastat piirivalvurina Narva maanteepiiripunktis. Pöördun Teie poole seoses Teie arvamuslooga «Eesti-Vene kagupiir tuleb välja ehitada» Postimehe arvamusportaalis 17.09.2014.
Mind ja paljusid minu kolleege häiris tugevalt antud artiklis üks lõik: «Eesti piirivalve organisatsioonina on täna paremas seisus kui kunagi varem. Viimastel aastatel toimunud muudatused on piirivalvet tugevdanud, tõstnud piirivalvurite motivatsiooni ja sidunud neid ühte ülejäänud politseiorganisatsiooniga. Erinevalt mõnedest arvamustest ei ole piirivalve mitte hääbumas, vaid ärganud uuele elule.»
Olles endine siseminister peaksite Te kõige paremini teadma piirivalvurite seas olevaid meeleolusid ja olukorda. Tundub, et siseministrina polnud Teil nõunikud tasemel või on kõike ilustatud. Kolmanda variandina jääb poliitikule iseloomulik valetamine-hämamine, kui ei tunnistata enda ämbrisse astumist. Olen terve elu vihanud silmakirjalikkust ja valet. Tsiteerin ühte kolleegi, kes luges Teie arvamuslugu ja ütles: «Juba ammu pole ma mingit artiklit lugedes õhku ahminud - milline räige valetamine! Kuidas saab ta teada tavaliste piirivalvurite motivatsioonist?»
Piirivalvurite vaatenurgast EI OLE organisatsioon täna paremas seisus kui eelnevatel aastatel. Fakti ilmestavad mitmed eelnevate aastate avaldatud artiklid ja piirivalvega seotud lähinädalate telearutelud.
Piirivalvuritele on viimaste aastatega tulnud tööd rohkem juurde ja seda väheneva isikkoosseisuga. Me ei eita, et ühendamine oli vajalik. PPA loomisest on olnud kindlasti kasu, kuid on tehtud samuti väga-väga palju vigu. Kahjuks tehtud vigu tunnistada ei taheta!!! Oma suhtlusringkonnas piirivalve sees ja ka väljaspool organisatsiooni pole ma näinud-kuulnud ühtki inimest, kellele meeldiks, et piirivalvureid kutsutakse politseiametnikeks. Piiriületajad tahaksid neid näha piirivalvuritena, aga piirivalvur on eristatav vaid ühe varrukaembleemina.
Vorm on üheks identiteedi aluseks. Oleme siiani uhked, et oleme piirivalvurid, mitte politseiametnikud, nagu on kirjas seadusandluses. Sarnase patriootilise mõttemaailmaga piirivalvureid on väga palju. Piirivalvurite identiteet ja sisemine side on vaatamata survestamisele säilinud praeguseks momendiks enamjaolt sotsiaalvõrgustikes, varrukaembleemina ja mitteametlike piirivalvurite suvepäevadena. Vähemalt üheksakümnel protsendil piirivalvuritest on oma ametiuhkus.
Kulm tõmbub alati vaikselt kortsu, kui keegi piirivalvureid politseinikeks kutsub. Ma ei taha kuidagi politsei tööd halvustada, sest ta teeb oma igapäevast ränka ja ohtlikku tööd ning koostöö on meil hea. Selline vägivaldne ja läbimõtlemata ühendamine on aga teinud kolmest tugevast ametist ühe nõrgestatud organisatsiooni. PPAl puudub ühine motiveeriv identiteet ja PPAs valitsevad siiani varjatud sisepinged. Kui keegi väidab vastupidist, siis ta valetab.
Ma kahtlen sügavalt Teie väites, et piirivalvurid on motiveeritud ja sidunud end tugevalt ühte ülejäänud politseiorganisatsiooniga. Teine lugu on sellega, et paljud piirivalvurid ei julge avalikult oma arvamust välja öelda, kartes hilisemaid «repressioone» (vallandamise kartus, karjääri liiva jooksmine jne).
Tihti näeb, kuidas piirivalvurid teevad politsei tööd, aga ma ei ole veel näinud idapiiril politseid tegemas piirivalvuri tööd, kuigi ka seal on isikkoosseisuga väga kitsas. Piirivalvureid ei saa kasutada vajadusel ka sõjalisel otstarbel, sest juhtivkoosseis pole selleks enam kompetentne ja paljud noored piirivalvurid ei oska tugirelva üldsegi kasutada. Tere tulemast «rohelistele mehikestele»?
Piirivalveametis olid piirivalvurid, allohvitserid ja ohvitserid. Allohvitserid said ühendameti loomisel kõige rohkem «vastu pükse», kui pikaaegne kindel karjäärimudel lõhuti ja ametiastmete asendamisega tekitati paljudele vanemallohvitseridele ebaõiglust. Vanemallohvitseriks saamiseks pidi eelnevalt vähemalt 9 kuud õppima. Ühinemisel tehti vanemallohvitserid aga võrdseteks nooremallohvitseridega. PPA vangerdustega on mõningatel juhtudel nooremallohvitserid kõrgema ametiastmega kui endised vanemallohvitserid. See on sõna otseses mõttes ebaaus ja tekitab piirivalvurites suurt tuska ja pettumust. Jälle üks «motiveeriv» asjaolu!
Palgalisa vaid juhtidele
Samuti ajendas mind kirjutama Postimehe 01.05.2014 artikkel «PPA peadirektor Elmar Vaher sai kopsaka palgalisa». Peale ühendameti loomist tõusis ka piirivalvurite vastutus, kui meile lisandus migratsiooniameti ja politsei tööd aga kõike seda tuli teha peale majanduslangust väiksema ametnike hulgaga ja palgaga. Olen arvamusel, et juhtide ja alluvate palgavahed on Eestis liiga suured võrreldes väliskolleegide omadega. Kas tõesti on mõne inimese panus 4-5 korda suurem?
Leian, et eelkõige peaksid juhid võitlema just oma alluvate väikese palga suurendamise pärast ja alles siis tuleks juhtide palku muuta. Ma olen kahe käega poolt, et sellise suure organisatsiooni peadirektoril oleks suur palk, aga samas pole mõningate pisikeste «töömesilaste» sissetulek veel saavutanud 2008. aasta tasetki! Näitena võin tuua enda sissetuleku: kui võrdlen saadud netopalka pangaarvel 2008. ja 2014. aastal, siis 2008. aasta 8 kuu sissetulek on üldsummana peaaegu ühe kuupalga võrra suurem kui 2014. aastal. Paberil on minu palk 2014. a. 48 eurot kuus suurem kui 2008. aastal. Ühesõnaga on vale, suur vale ja siis tuleb statistika!!!
Loomulikult, inflatsiooni tõttu oleme kõik eelnevate aastatega võrreldes ka veel vaesemad. Kas Te näeksite seda kõike motivatsioonina?
SKAs noorte kadettidega vesteldes kuulen hirmuga noorte mõtteid: vaid kohustuslik aeg ära töötada ja minema siit organisatsioonist, mis ei hooli oma töötajatest. See on tegelikult masendav ju. Samuti võib «nurga taga» kuulda SKA mõne õppejõu, direktori või kadettide suust piirivalve suunas tehtavaid mõnitavaid märkusi. Näiteks kuuldud lause, mille ütles õppejõud noortele kadettidele: «Kuna te olete nii lollid, siis politseisse te ei saa, aga piirivalve võtab teid rõõmuga vastu». Motivatsioon missugune!!!
2015. aastal tahetakse ära kaotada kaugemalt tööl käivatele piirivalvuritele seadusega ette nähtud sõidukulude kompenseerimine. Ma ei usu pikaaegsele kogemusele toetudes, et uuest aastast plaanitav palgatõus on nii suur, et see kompenseeriks teisest Eesti otsast töölkäimise kulud. Sõidukulude hüvitamise ära kaotamine kindlasti motivatsioonile hästi ei mõju.
Ühendameti loomisel on piiri valvamiseks vajaliku tehnikaga rohkelt probleeme. Sisekoolitajana olen vestelnud piirivalvuritega ja kuulen-näen tihti reaalset olukorda piiril. Näitena toon olukorra, kus kagupiiril peaks töös olema X arv valvekaameraid, aga reaalselt töötab nendest korralikult ehk 50 protsenti. Avalikkust teavitame aga loomulikult ainult positiivsetest arengutest.
Soovin, et Te avalikult vabandaksite piirivalvurite ees väärinfo levitamise pärast ja tunnistaksite oma ämbrisse astumist. Organisatsioon ei ole täna paremas seisus kui kunagi varem. Muudatused ei ole piirivalvet tugevdanud, tõstnud motivatsiooni ega sidunud neid ühtseks. Tunnistage fakti, et ühendameti loomine on läinud osaliselt untsu. Ei ole see vaid minu arvamus, et piirivalve on osaliselt hääbunud ja hävitatud - neid arvamusi on rohkem, kui Te arvatagi oskate.
Teie hinnangul on vajadus ehitada välja Eesti-Vene kagupiir. See on õige! Mida Te aga isiklikult tegite idapiiri väljaehitamiseks oma siseministri ametiaja jooksul? Loodan siiski veel asjade paranemisse, sest mulle tõesti meeldib see, mida teen. Hea on ka see, et igaühel on veel õigus oma isiklikule arvamusele – kas keegi seda ka kuulab, see on juba teine teema.
Lugupidamisega,
Lauri Hein
