Kapo ametniku röövimine näitab, et nii Eesti kui Euroopa Liidu idapiir vajab paremat pidamist kui praegune roheline piir seda võimaldab, kirjutab endine siseminister, riigikogu liige Ken-Marti Vaher (IRL).
Ken-Marti Vaher: Eesti-Vene kagupiir tuleb välja ehitada
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eelkõige sel aastal muutunud julgeolekuolukord ja Eesti riigiametniku röövimine siinpool Eesti-Vene piiri on tekitanud hulga põhjendatud küsimusi, kas Eesti idapiir peab. Eelkõige, kas see peab füüsiliselt, kuid ka emotsionaalselt. Kas piir hoiab soovimatuid külalisi või sissetungijaid reaalselt eemal ning kas võime ka kriitilisel ajal olla piiri ja selle kaitsjate peale kindlad?
Eesti idapiir on pikk, kuid enamik sellest on kaetud loodusliku tõkkega veekogude näol. Peipsi järv ja Narva jõgi markeerivad suures enamuses Eesti idapiiri ja toimivad piisava eraldusena. Eesti kagupiir ehk nn roheline piir on kõige haavatavam lõik. Seetõttu on sinna suunatud ka rohkelt piirivalve mehitatud jõudusid ja suur hulk tehnilisi vahendeid. Looduses on piiril vaid võsa ja mets ning Vene poolel ka piiripostid, mis markeerivad kontrolljoont. Seega on tegelikkuses Eesti ja Vene riikide vahel piir tinglik ning jätab üles hulga vaidluskohti.
Selgelt ebakindlam julgeolekuolukord ja Vene tänase riigivõimu agressiivne ning ennustamatu käitumine seab meile nii kohustuse kui annab võimaluse oma riigi tugevdamiseks. See tähendab nii suuremat võimekust kaitsta avalikku korda, olla valmis idapoolseks kasvavaks provokatiivsuseks kui kindlustada kindlamalt ka oma piiri.
Eesti piirivalve organisatsioonina on täna paremas seisus kui kunagi varem. Viimastel aastatel toimunud muudatused on piirivalvet tugevdanud, tõstnud piirivalvurite motivatsiooni ja sidunud neid ühte ülejäänud politseiorganisatsiooniga. Erinevalt mõnedest arvamustest ei ole piirivalve mitte hääbumas, vaid ärganud uuele elule. See tuleb järk-järgult üha paremini esile ka nende meeste ja naiste suurenenud tahtes ning oskustes, keda oleme piiri kaitsmiseks usaldanud.
Viimane järsk juhtum meie kagupiiril – kapo ametniku röövimine – näitab muude piirijuhtumite seas siiski seda, et Eesti idapiir vajab paremat pidamist, just looduses. Nn rohelisel piiril ehk märgistamata piiriga metsatukas toimunud kapo ametniku rööv annab täna Vene poolel võimaluse hämada selle kohta, kas asi toimus Eesti või Vene poolel. Haavatavat kohta meie välispiiril võidakse kasutada ka edaspidi selleks, et provotseerida juhtumeid Eesti piirialadel ja algatada muid intsidente. Eesti on aastaid näinud vaeva ka salakaubaveoga, mida aktiivselt püütakse ajada eelkõige kagupiiril. Samuti inimkaubandusega, mille katsed on viimasel kümnendil järk-järgult suurenenud.
Minu hinnangul liigume paratamatult lähemale vajadusele ehitada välja Eesti-Vene kagupiir. Nii Eesti kui Euroopa Liidu välispiiri väljaehitamine peaks olema lähiaastate üks selgeid ülesandeid. Salakaubavedu, mille tõkestamisega kriminaalametnik (mitte luuraja) Eston Kohver tegeles, jääks selge piiritara olemasolul vähemaks. Lisaks annaks see täiendavat kaitset ja võimalust paremini juhtida ka võimalikku põgenikevoolu, mis võib idapoolsetest riikidest varem või hiljem paratamatult juhtuda.
Kagupiiri väljaehitamine tähendab põhimõttelist otsust füüsilise eralduse tekitamiseks Eesti-Vene nn rohelisel piiril. Milline saab olema selle ulatus ja tegelik tehniline teostus, vajab lähiajal põhjalikku analüüsi. Piiri väljaehitamine muidugi maksab ja mitte vähe, kuid selleks on võimalus taotleda vahendeid Euroopa Liidu fondidest, sest ühtlasi on tegu ka Euroopa Liidu välispiiriga. Piiritara puhul ei ole juttu ka nn Berliini müürist, vaid kaasaegsest lahendusest, mida kasutavad mitmed maailma riigid. Piiri väljaehitamine tähendab alustuseks arusaamist selle vajadusest ja seejärel loomulikult väljaehitamise korralikku ettevalmistamist. Praegu näib, et liikumine selles suunas on muutunud olusid arvestades piisavalt kohane.
Olen käinud tutvumas sarnase kaasaegse, kuid tõhusalt toimiva piiritaraga näiteks Kreeka-Türgi piiril, mis samuti on Euroopa Liidu välispiir. Sealgi hoiab see ära salakaubaveo ja inimkaubanduse katseid ning eraldab selgelt mõlema riigi territooriumid, kes küll mõlemad kuuluvad NATOsse.
Piiri väljaehitamise emotsionaalne ja paratamatu takistus on seni olnud Eesti ja Vene vahelise piirileppe puudumine. See on kindlasti argument, kuid tõenäoliselt ületatav ajaga. Teisalt on meie ees valik - kas tajume tegelikku muutunud olukorda ja piiri tugevdamise vajadust või eelistame paraku lahendusi mittepakkuvat illusiooni. Piiri väljaehitamise analüüsi ja ettevalmistustega on võimalik sellega arvestades minna aga selgelt edasi.