Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/03/25/1656244t1hc044.jpg)
/nginx/o/2014/09/19/3363805t1he218.jpg)
Maailma ühe menukaima ja rikkaima kirjaniku Robert Galbraithi esimene kriminaalromaan annab lootust, et temast võib asja saada, kui ta pisut areneb ja žanri põhijoontest liiga tihkelt kinni ei hoia. Igatahes on käoraamatus seiklemist alustav duo – eradetektiiv Cormoran Strike ja tema abiline-sekretär Robin (erinevalt Batmani kaaslasest on see Robin naine) – sümpaatne ja lahe.
Vaata millisest nurgast tahad, nimi maksab. Kui «Käo kukkumine» Suurbritannias lettidele jõudis, müüdi seda 1500 eksemplari ja bestsellerite edetabelis jõudis romaan 4709. kohale.
Raamaturahvas hakkas vähesele müügiedule vaatamata uurima, kes on krimka autor, sest levis kuuldus, et see võib olla kuulsus. Tehti isegi tekstianalüüs ning jõuti järeldusele, et ilmselt kirjutas raamatu J. K. Rowling, too Harry Potteri lugude autor. Viimaks tunnistas Rowling ka ise, et on tõesti samaaegselt ka Robert Galbraith. Pseudonüümi Robert tulnud iidol Kennedylt ning Galbraith tahtnud ta olla lapsena – lihtsalt mõtles endale uue nime Ella Galbraith.
Mõistagi tormas rahvas autoris selgusele jõudes poodi raamatut ostma, sestap pandi trükimasinad huugama. Nädalaga kerkis müük 7000 protsenti. Need, kes otsustasid soetada «Käo kukkumise» kui tundmatu autori krimka, olid õnnega koos, sest esmatrüki eest laotakse lauale 5000–7000 eurot. Taibanuks keegi osta 200 käo kukkumist, makstes selle eest kokku 6000 eurot, kasseerinuks nüüd miljoni ja pisut pealegi.
Raha rahaks, raha on pelk paber. Nagu, muide, raamatki. 6000 euro eest ei tasu Galbraithi teost osta, paarikümne euro eest küll. Ei saa öelda, et «Käo kukkumine» oleks vapustav, kuid loetav küll.
Raamatu staarid on (pea)tegelased. Strike, endine sõjaväeuurija, kes kaotas Afganistanis jala, viskleb raha ja armastuse puuduses, sest kliente napib ning ekstsentrilise eksabikaasaga sai suhe otsa. Raha osas tuleb pisut leevendust, sest üks pankurihärra palub uurida kasuõe – supermodell Lula Landry – surmajuhtumit. Politsei arvates kukkus tumedanahaline iludus omatahtsi aknast alla, vend on teist meelt.
Kuivõrd Strike’i armuasjad liikuma hakkavad, pole teada, sest Inglismaal – tegevus toimub Londonis – jõutakse suudluseni sarja umbes seitsmendas osas. Igatahes on sekretäriks tulnud ja uurimisel aktiivselt kaasa aitav nutikas Robin särav neidis, kelle kihlatus valitseb pragmatism ja armukadedus. Strike on märksa lahedam tüüp.
Raamat on täis vastandamisi: punktuaalne pankur versus korratu Strike, mustanahaliste maailm versus valgenahaliste maailm, rikkus (Lula) versus vaesus (tema kodutu nii-öelda sõbranna), loll ja higist haisev politseinik versus inimlik politseinik jne...
Raamat oleks ehk etem, kui Galbraith ei hoiaks kümne küünega kinni traditsioonilise briti krimiromaani põhireeglitest. Lõpuski, kui Strike kurjategija paljastab, teeb ta seda herculepoirot’likult pika dialoogi vormis. Hei, ajad on miss Marple’i ja Poirot’ aegadest muutunud, kõrvalekalded pole keelatud!
Aga muidu on raamat kindlasti üle keskmise ning nagu öeldud, võib Cormorani-Robini seikluste kolmas-neljas osa olla juba vägagi hea.