Miks lääs Eesti iseseisvust ei soovinud ehk Elagu Jeltsin!

Foto: Raamat

Raamat «Kõige kõrgemal tasandil» lahkab ameeriklaste vaatevinklist Nõukogude Liidu muundumist alates Mihhail Gorbatšovi võimuletulekust kuni punariigi lagunemiseni.

Kui sul on säärased sõbrad, pole vaenlasi vajagi, räägitakse. Kaheksakümnendate lõpu, üheksakümnendate alguse USA ja läänemaailm sobitub kenasti Eesti «sääraste» sõprade nimistusse, kui uskuda raamatut «Kõige kõrgemal tasandil», mis räägib Nõukogude Liidu lagunemise telgitagustest.

Pole vist üllatav, et selle suurepärase ja sisuka raamatu tõlkimiseks eesti keelde kulus tervenisti 21 aastat, sest tõde on valus kuulata. Põhjalik teos, mis lahkab Nõukogude Liidu muundumist alates Mihhail Gorbatšovi võimuletulekust kuni punariigi lagunemiseni ameeriklaste vaatevinklist, ei põhine pelgalt ajaleheartiklitel, vaid ka intervjuudel asjaosalistega ja dokumentidel, ka salajastel.

Mõistagi on ookeanitaguste vaatevinkel siinsete omast erinev. Neid puudutab pigem külma sõja lõpp ja rahu maa peal, kuid meid huvitab pigem regionaalne tasand – mille põrgu pärast Eesti vabaks sai. Vastus võiks kõlada: vaatamata USA ja lääne vastuseisule, sest taevas tahtis nii, ning Boriss Jeltsin ja augustiputš aitasid kaasa.

Ei tasu imestada brittide väljaütlemist, et mingi tühise Krimmi pärast nemad sõdima ei hakka, ning Angela Merkeli väidet, et NATO baase Baltikumi ei tule. Suurtel on omad mängud ja kui väikesed veskikivide vahel peeneks jahvatatakse, pole suurt lugu.

Eestit ei müüdud maha mitte ühe korra – 1939. aastal Molotovi-Ribbentropi paktiga –, vaid ka 1989. aastal Malta tippkohtumisel, kui USA president George Bush seenior Gorbatšoviga salakokkuleppe sõlmis. Bush kinnitas, et USA pole tunnustanud Balti riikide annekteerimist ega loobunud soovist, et Eesti, Läti ja Leedu saaks iseseisvuse, aga...

Väljavõte raamatust: «Bush ütles, et kui Nõukogude Liidu keskvõim põhjustab vägivallapuhangu Baltikumis, kutsub see Ühendriikides välja nõukogudevastaste tundmuste «tuleorkaani». Aga kui Gorbatšov peab sõna ja väldib vägivalda, siis vastab USA valitsus sellele vaoshoitusega antud küsimuses, sest, nagu Bush väljendus, «me ei soovi tekitada teile suuri probleeme».

Kui tol ajal oleks maailmale teatatud, et Bush andis mõista niisugusest vastutulekust, oleksid Ameerika parempoolsed kahtlemata tõstnud kisa, et president on Gorbatšovist vaimustuses ja sõlmis temaga salakokkuleppe, millega müüs Balti riigid maha. Aga vestlus ei saanud üldsusele teatavaks.»

Oleks siis kokkulepe pidanud, aga Bush vedas baltlasi jätkuvalt alt. Ka siis, kui Leedus ja Lätis toimusid verised sündmused ning Vene väed üritasid vallutada Tallinna teletorni, oli ta seisukohal, et Nõukogude Liit peab küll demokratiseeruma, ent püsima ühtsena ning Balti riikide lahtihaakimine on halb.

Leedu kriisi ajal, kui riik võttis vastu iseseisvusdeklaratsiooni, nõudis osa USA senaatoreid iseseisva Leedu tunnustamist. Valge Maja rõõmuks kukkus vastava resolutsiooni hääletamine läbi ning Bush kuulutas 22. märtsil 1990, et USA ei tunnusta Leedu annekteerimist, aga: «Elus on teatud reaalsused – ja leedulastele on need väga tuttavad – ning nad peavad Nõukogude ametivõimudega rääkima oma lahkarvamustest.»

Nädalapäevad hiljem leppisid Bush ja Suurbritannia peaminister Margaret Thatcher kokku, et edasine avalik surve Gorbatšovile ei oleks «produktiivne», ning USA president käskis pidurdada kriitilisust Nõukogude Liidu tegevuse üle Leedus.

Paari päeva pärast palus Bush saata Prantsusmaa ja Saksamaa riigijuhtidel kirja Leedule ettepanekuga peatada iseseisvusdeklaratsioon ning alustada Moskvaga läbirääkimisi. Leedu president Vytautas Landsbergis ei võtnud kirja tõsiselt, küll aga peaminister Kazimiera Prunskiene. Ja kelle kutsus Bush Valgesse Majja kohtumisele? Muidugi Prunskiene. Landsbergisest ei teinud ta väljagi.

Bush raius viimse hetkeni, et Nõukogude Liit peab jääma ühtseks, ent vaatamata kõigele rebisid Balti riigid end punavõimu küljest lahti, ja seda suuresti tänu kangekaelsele Jeltsinile, kes surus Gorbatšovi alla.

Ühel hetkel toimus aga pööre – Eesti, Läti ja Leedu olid seks ajaks iseseisvad riigid –, siis, kui Bush hakkas valmistuma uueks valimiskampaaniaks. Selgus, et tema aktsiad langesid, kuna USA ei tunnustanud Balti riikide vabanemist esimeste hulgas. Et hääled ei kaoks, toetas Bush Ukraina vabanemist punaikkest kohe pärast ses riigis toimunud referendumit ehk mitu päeva enne iseseisvuse väljakuulutamist. Seega teevad suured nii, nagu neile on kasulik, ja väikesed vaadaku ise, kuidas hakkama saavad.