Teinekord juhtub. Tuleb Indiast üks tüüp, (liba)fakiir, Pariisi, et osta planeedi tuntuimast mööblipoest naelvoodi, endal taskus vaid väljaprinditud koopia sajaeurosest, mil teine pool veel valge. No ei saa see lugu hästi lõppeda. Või õigemini – lõppeda või hästi, aga kulgeda mitte.
Brittide arvustajate arvates on fakiirilugu selle aasta kohustuslik kirjandus kõigile. Väga vale see arvamus pole, sest hää huumor toob hää tuju ja tervise.
Niisiis saabub Ajatashatru Oghash Rathod (raamatus on India nimedele pakutud välja hääldamisvariandid, peategelase eesnime puhul Ajarattast Uur või Asjata Sa Truu, valik on lugejal) külaelanike kokkukorjatud raha toel odavlennuga Pariisi, et soetada ametile vääriline magamisase. Millel ta magada küll ei kavatse – naelad on ju teravad – pigem vaheltkasuga maha parseldada. Juba taksosõidu lõpus teeb Ajarattast Uur (või Asjata Sa Truu) vea, mis võib minna kalliks maksma – tasub mustlasest taksojuhile tolle väljaprinditud sajasega, kuid paneb sellegi sohvri rahakoti vahelt vaikselt tuuri. Nõnda saab alguse üks paljudest sündmusteahelatest.
Niisiis ei kulge Asjata Sa Truul (või Ajarattast Uuril) reis kaugeltki plaanipäraselt ning enese tahtmata satub ta ringkäigule Euroopas, põigates vahelduseks Liibüassegi.
Poliitkorrektseks ei saa fakiirilugu kindlasti pidada, sest maailm pole poliitkorrektne. Naljakaks küll, sest maailm on naljakas.