Karl Kello: eesti lapsed vene kooli... Mis järgmiseks?

Mustvee kesklinn. Foto: Margus Ansu

Kui Mustveest kaob kohalik eesti keskkool, kaob nooreestluse vaimne tugipunkt Peipsi ääres, kirjutab Karl Kello Õpetajate Lehes.

Tänavu kevadel otsustas Mustvee linna volikogu likvideerida Mustvee gümnaasiumi ja suunata eesti lapsed vene gümnaasiumi, mis kavatseti nimetada Peipsi gümnaasiumiks. Praeguse seisuga on see otsus tühistatud ja lõplik otsustamine edasi lükatud, kuid aprilliks 2015 peab gümnaasiumi direktori Marianne Kivimurd-Tarelkina sõnul olema selgus majas, mis saab edasi.

Esimesed tulemused on siiski n-ö laekunud: lapsed ehmatati ära. Pole ju mõttekas käia perspektiivitus koolis. 10. klass jääb sel sügisel avamata. 1. septembril ei lähe seal kooli ühtki õpilast. Lapsed on asja väga südamesse võtnud. Juba kaaluvad seitsmenda ja kaheksanda klassi õpilased, kas ja kus jätkata. Nad ei taha alluda n-ö võimalusele õppida vene koolis.

Mustvee volikogu otsus sundis lapsevanemad ja kohaliku eesti seltskonna esindajad tegutsema. Riigikogu poole lähetati aprilli alguses teele pöördumine, vihjates tõsisele riikliku tähtsusega probleemile. Kahe kooli ühendamine kerkis päevakorda loomulikult ressursside kokkuhoidmise eesmärgil, iseloomulikult aga taheti eesti õpilased suunata vene kooli, kuigi Eesti riigis oleks loogiline vastupidine.

Kool, kirik, kõrts …

«Ma ei ole venekeelse hariduse vastu üldse mitte,» ütleb pöördumisele esimesena alla kirjutanud EELK Mustvee koguduse õpetaja ja linna aukodanik Eenok Haamer, «aga viiekümneaastase siin töötamise tagajärjel saan ütelda: tasakaal peab valitsema ka eesti-vene hariduse vallas.» Ta on näinud, kuidas inimesed siirduvad siit mujale.

Praegu on Mustvees vene elanikke rohkem kui eestlasi. Kui Mustvees oleks riigikool, annaks haridusküsimusi vahest lahendada, aga võtta lihtsalt kätte ja viia Mustveest ära eestikeelne gümnaasiumiharidus – see mõjub väga halvasti just kohalikule kultuurikontekstile ja Mustvee asendile. Peab siiski olema selge, et me oma piire kindlalt hoiame.

Rääkides eestikeelse hariduse tähendusest piiripealses situatsioonis, rõhutab Eenok Haamer, et kaugemalt ei nähta, milline õnnetus võib tulla siis, kui Mustvee tasakaal ära rikutakse. Mustvee asub ju Eesti ja ka Euroopa Liidu idapiiril. See, kes vaatab Jõgeva tasandilt, ütleb, et Jõgeva riigigümnaasium on väga hea ja Mustvee õpilased tulgu sinna õppima. Mustveest vaadates aga on Jõgevale pääseda sageli palju keerulisem kui Tartusse. Ja nii valib enamik noori Tartu. Aga mis Mustveest saab? Perekonnad muidugi tahavad, et nende lapsed saaksid korraliku hariduse. Aga Mustvee vajab seda, et ta oleks keskus. Vaimne keskus. Eesti kultuuri keskus. Et eestlased ei lahkuks.

Eesti vaimuelu keskmes seisis veel üsna hiljuti kolm k-d: kirik, kool ja kõrts (järjekord suvaline). Tasakaal püsib, kasutades kolmejalgse tabureti võrdlust, kui kõik kolm jalga on suhteliselt ühepikkused. Mis siinpuhul tähendab, et mida enam väheneb kooli ja kiriku vs kiriku ja kooli osakaal, seda enam tähtsustub n-ö kõrtsi roll. Ja kogukonnasisesest tasakaalust pole enam palju mõtet rääkida. Kui kaob kohalik eesti keskkool, kaob nooreestluse vaimne tugipunkt Peipsi ääres. Ainuüksi kiriku peale ei saa praeguses olukorras, eriti noorte osas, väga loota.

Kahe jalaga taburet ei püsi püsti

Kahe jalaga taburet ei püsi püsti ja sellepärast peab siin olema kiriku kõrval ka kool, ja ka eesti kultuur peab vajalikku tähelepanu leidma, tõdeb kirikuõpetaja Eenok Haamer. Veel ei ole Mustvee sellises olukorras nagu Narva või Kallaste. Aga ta näeb ohtu, et Eesti idapiirile võib tekkida veel üks nendetaoline keskus. Ja sellepärast peaksid ministeerium ja kõik Eesti riigiorganid asja üle tõsiselt järele mõtlema, et eesti kultuur jääks arvestatavaks ka Mustvees. Kool on paratamatult ka kultuuri kandja, ja õpetaja on õpetaja, olgu kooli- või kirikuõpetaja. Kirjanik Aarne Ruben kirjutab, et kiriku aastasadadepikkusesse õpetusse ei peaks üleolevalt suhtuma.

Juba aga ongi juhtunud nõnda, et kui Peipsimaast juttu tehakse, siis vaid vene vanausulistest. Näiteks Toomas Hendrik Ilvese sõnul on Peipsi-äärsete külade säilitamist väärt unikaalsus vene vanausulised, kes «õpetavad paljudele, kuidas enda minevikku säilitada ja on nüüd koos setude, mulkide, võrokeste ning teiste meie rahvakildudega osa Eesti kultuuri ja ajaloo mustrikangast» (presidendi kantselei pressiteatest 24.07.2012). Siiski pole tähelepanuväärne mitte see, et vene vanausulised on tolerantsete eestlaste seas säilitanud oma identiteedi, vaid et kohalikud põliseestlased on suutnud aastasadu seista vastu vene survele. Et nad on alles, kõigest hoolimata. Ülejärve naabrid, Peipsi-tagused Oudovamaa eestlased kadusid olematusse juba kaks inimpõlve tagasi.

Eesti lapsed vene kooli … Mis järgmiseks? See küsimus esitati kohaliku rahva pöördumise lõpus riigikogu poole 4. aprillist 2014. Esialgu jääb see vastuseta. Nagu retooriliste küsimuste puhul kombeks.