Magnus Ilmjärv

FOTO: Peeter Langovits

Palju poleemikat tekitanud teose «Hääletu alistumine» autori, ajaloolase Magnus Ilmjärve sõnul on Trivimi Velliste 1939. aastat käsitlevas artiklis esitatud väited asjatundmatud, avalikust eksitavad ja arhiivimaterjale ignoreerivad.

Eriti ambitsioonikas on aga artiklist vastu kajav veendumus, et Trivimi Velliste kui poliitik suudab esitada oma sisemist veendumusest tulenevat ajaloonägemust, olla veenev ja purustada mõne ajaleheartikliga arhiivimaterjalidele tuginevaid uurimusi ehk tema kõnepruugis «müüte».

Väide, et neljast Balti riigist sai esimesena 1939. aastal kutse Kremlisse Eesti kui kõige väiksem, on asjatundmatu. Välisminister Karl Selter ise palus Nõukogude saadikult kaubanduskokkuleppe allakirjutamiseks kutset Moskvasse, teades seejuures, millest seal rääkima hakatakse. Moskvas polnud sellel hetkel veel otsustatud missuguse Balti riigiga alustakse läbirääkimisi esimesena.

Tõsi on see, et teatud mälestusteraamatutes esinevad väited, et Eesti pöördus 1939. aasta septembris diplomaatilise ja sõjalise abi saamiseks Läti ja ka Soome poole. Kui Trivimi Velliste peaks selliseid väiteid kinnitavaid arhiivimaterjale omama, siis tuleks tal need kindlasti avalikkusele esitada.

Saades 6. oktoobril 1939 Moskvast kutse läbirääkimistele, otsustas Soome valitsus, et ei saada Moskvasse välisministrit, nii nagu seda olid teinud Balti riigid. Volitused läbirääkimisteks anti riiginõunik Juho Kusti Paasikivi juhitavale delegatsioonile. Soome valitsus nõudis, et delegatsioon välistaks vastastikuse abistamise lepingu sõlmimise ja sõjaliste baaside andmise. Delegatsioonil lubati arutada vaid mõne Soomele kuuluva saare loovutamist. Tähelepanuväärne oli seejuures välisminister Elijas Erkko soovitus Moskvasse sõitvale delegatsioonile: «unustage et Nõukogude Liit on suurriik». Eduskunta’s, kus Nõukogude nõudmisi arutati, leiti, et valitsuse välispoliitilist joont tuleb toetada ja Nõukogude Liiduga võib pidada läbirääkimisi ainult mõne väikesaare kuuluvuse küsimuses ja piiri nihutamise üle. Soomet toetas Talvesõjas ka Saksamaa, kes müüs suurtes kogustes relvi Rootsile, mis võimalda müüa Rootsil oma relvad Soomele.

Tõnisson esitas Pätsile üleskutse «sümboolselt õhku lasta» 1940. aasta juunis, mitte 1939. aasta sügisel, nii nagu võib aru saada Velliste artiklist. Tõsi, Tõnissoni üleskutset pole dokumenteeritud, see kajastub mälestusteraamatu veergudel. Velliste puhul on paradoksaalne aga see, et ta esitab allikakriitikata teatud mälestusi, mis sobivad tema enda sisemisele veendumusele tugineva ajaloonägemusega ja vaidlustab neid mälestusi, mis ei sellega ei sobi.

Kindlasti oli demokraatlik ühiskonnakorraldus Soomes üks nendest põhjustest, mis tingis Eestist erineva saatuse. Ei ole kohanud Soome ajaloolasi kes püüaks seda eitada. Võib muidugi polemiseerida, et Tšehhoslovakkia oli demokraatlik aga ometi kaotas ka suurriikide sobingust tulenevalt iseseisvuse. Kuid Tšehhoslovakkia puhul olid erinevate rahvusgruppide – tšehhide, slovakkide, sudeedisakslaste ja ka ungarlaste – vastuolud need, mis purustasid riigi.

On selge, et piiratud inimpotentsiaali ja piiratud ressurssidega Balti riigid poleks suutnud 1939. aasta sügisel takistada oma territooriumi okupeerimist Nõukogude Liidu poolt. Rääkimata sõjalisest vastupanust Saksamaale 1941. aastal. 1939. aasta septembris tehti panus  Hitleri Saksamaale ja oldi sellest tulenevalt 1940. aasta suvel Nõukogude Liidu haardes. Küsimus on tegelikult alistumise viisis ja anneksiooni vältimise võimalikkuses. Nõukogude Liit okupeeris Teise maailmasõja käigus mitmeid Euroopa riike. Annekteeriti aga ainult kolm riiki.

Väide, et igasugused jutud «hääletust alistumisest» on alati kellegi kirja pandud ja sageli ka kellegi kinni makstud on tüüpiline poliitikule omane  sildikleepimine.