Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Trivimi Velliste: Pätsi ja Tõnissoni aujärg

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Trivimi Velliste | FOTO: Mihkel Maripuu

Miks juhtus kolmveerand sajandit tagasi see, mis juhtus? Miks kujunesid Teise maailmasõja eelmäng ja algus ning selle lõpp Eestile nii traagiliseks? Kui palju oli selles paratamatust ja kui palju meie endi küündimatust, arutleb Molotovi-Ribbentropi pakti 75. aastapäeva eel Trivimi Velliste.

Tänavu on meil põhjust pidada meeles õige mitmeid Eesti saatust mõjutanud tähtpäevi – sada aastat suure ilmasõja algusest, 95 aastat võidust Võnnu all, 75 aastat kurikuulsast Hitleri-Stalini salatehingust, 70 aastat meeleheitlikest Sinimägede lahinguist ja Tiefi valitsuse uue vastupanu algusest. Neil päevil pühitseme Balti keti 25. ja nädala pärast Vene vägede Eestist lahkumise 20. aastapäeva.

Nende kuupäevadega seonduv on jätnud meie teadvusse sügava jälje. Juhan Liivi kunagi unistatud Eesti riik, mida elutargad talutaadid toona pidasid pelgaks sonimiseks, sai sündida. Esimene ilmasõda, mille puhkemisse Euroopas õieti ei usutud, tõi mõne aastaga taevasse täiesti uudse tähtede seisu. See oli eesti rahvale erakordselt soodne – ole vaid mees ja haara ajaloo hõlmast kinni.

Küsimus, mis aga eestlasi kõige rohkem vaevab, on ikkagi: miks juhtus kolmveerand sajandit tagasi see, mis juhtus? Miks kujunesid Teise maailmasõja eelmäng ja algus ning selle lõpp Eestile nii traagiliseks? Kui palju oli selles paratamatust – tähtede seisu! –, kui palju meie endi küündimatust?

1939. ja 1940. aasta sündmuste mõju on meile endiselt väga traumeeriv – palju rohkem, kui tahame tunnistada. Võõrad, külalised, märkavad kõrvaltvaatajaina seda paremini.

Üks noor hollandlannast ajaloouurija üllatas mind hiljuti Vikerraadio eetris: ta ütles, et kui hollandlaste jaoks on nende ajalugu koltunud lehtedel, siis eestlastel on need lehed haljendavad.

Hitleri Saksamaa ja Stalini Venemaa suhet võime vaadelda kui kahe suure kosmilise keha liikumist – alguses koostoimes ja seejärel võimsas kokkupõrkes. Paljud vähemad kehad jäid nende kahe vahele ja pidid vaatama, kas nende orbiit võimaldab kuidagi kõrvale põigelda või mitte.

23. august 1939 oli demokraatlikule läänemaailmale täielik šokk. Ida-Euroopa jagati salajasel kaardil, asjaosaliste käest küsimata. Tõde imbus siiski kiiresti asjaosaliste teadvusse ja nüüd tuli valida käitumistaktika. Neljast Balti riigist (Soome,  Eesti, Läti, Leedu) sai esimesena – kohe pärast Poola sõjalist hävitamist – kutse Kremlisse Eesti kui kõige väiksem. Stalin tundis idamaa tarkust: luuda tuleb murda ühe vitsa kaupa.

Meilt ei nõutud midagi enamat kui vaid Punaarmeele, punalaevastikule ja punalennuväele mõningaid tugikohti Eesti pinnal. Võimaliku Saksa rünnaku tõrjumiseks. Meile anti mõtlemiseks mõnikümmend tundi. Missuguse otsuse me pidime selles olukorras langetama? Ainus sõjaline liiduleping oli meil Läti Vabariigiga. Kuid Läti ülemjuhataja ei leidnud väidetavalt aega kohtumiseks Eesti ülemjuhatajaga Valgas, kui Damoklese mõõk rippus Eesti kohal. (Küllap lootsid lätlased, ehk läheb see karikas neist mööda – Stalin lepib heade meresadamatega Eestis.)

Veelgi selgem oli lugu meie põhjanaabri Soomega. Nende valitsus oli juba mõnda aega varem Tallinnale mõista andnud, et Soome Vabariik kavatseb Rootsi kombel sellest sõjast kõrvale jääda.

Tänastes aruteludes kostab vahel hääli: selle asemel et Kremliga 28. septembril 1939 baaside leping sõlmida, tulnuks vaenlase pihta paar pauku lasta – et oma au päästa. Jaan Tõnissonile omistatakse väide, et tulnuks vähemalt üks lask teha. See legend ei ole usutav. Tõnisson oli – valitsusega vastasrinnas olles – osalenud parlamendi riigikaitsekomisjoni istungil, kus üksmeelselt otsustati baaside leping alla kirjutada.

Sellega oli Eesti valinud aja võitmise taktika. Eesti kindralstaabi kõrgematel ohvitseridel oli üsna usalduslikke sidemeid Saksa kõrgete (luure)ohvitseridega. Ja olgugi et Barbarossa plaani veel ei olnud, polnud kahtlust, et sõda Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel on vaid aja küsimus. Eestis loodeti, et Saksamaa siiski mingil määral ohjeldab Kremli ega lase Stalinil päris lõpuni minna.

Küsigem siis nüüd: kas olukorras, kus on tekkimas Saksamaa tasakaalustav toime, oleks ehk mõistlikum oodata? Mitte sõdida täiesti üksi Nõukogude Liiduga? Või tulnuks ikkagi meie praeguste tugitoolifilosoofide soovitust mööda anda Punaarmeele juba 1939. aasta septembri lõpus tuld, et päästa Eesti «au»? Küsimata Eesti langenute arvust. Pidagem meeles: ühele paugule lastakse kohe kümme vastu! Sõjaga ei ole nii, et teeme ainult natuke sõda... Pidagem samuti meeles, et kaotatud sõda ei päästa küüditamistest, pigem vastupidi.

Eestis on kombeks võrrelda end Soomega ja selleks on põhjust. Ent ühe müüdi, mis on väga levinud, peame ükskord ometi kummutama. See on jutt sellest, et Soome oli demokraatlik ja Eesti mitte, ning just seetõttu otsustas Soome vastu hakata ja jäi ellu, Eesti aga mitte.

Iga soome ajaloolane teab, et Soome valitsus ei langetanud sügisel 1939 vastuhakkamise otsust. Vastupidi, Mannerheim soovitas oma maa poliitilisel juhtkonnal tungivalt Kremliga mingisugusele kokkuleppele jõuda, kui Stalin oli oma vitsamurdmisega suurima Balti riigini jõudnud. Soome parlament oli otsustamise delegeerinud valitsusele ja viimane oli veendunud, et Stalin vaid ähvardab. Soome kavatses sellest sõjast kõrvale jääda ja aina venitas. Kuid Stalini kannatus katkes: ta lavastas Mainila piiriintsidendi ja 30. novembril 1939 nägid Soome riigijuhid aknast, et Helsingile langevad pommid.

Mannerheim oli muidugi teinud igaks juhuks mitmeid ettevalmistusi, ent Soome oli sõjaks halvasti valmis. Siiski, soomlased võitlesid ennastsalgavalt, neile tulid appi paukuv pakane, sügavad hanged, laiad laaned, kõvad kaljud. Ning viimaks plekiline soetõbi Punaarmee ridades. Unustada ei tohi Rootsi suurt ainelist abi. Et Soome selles heitluses siiski pääses, oli tõeline ime. Ja soome sisu oli osa sellest imest.

Olen veendunud, et eesti jonn ei oleks 1939. aasta sügissõjas soome sisule alla jäänud. Nii Eesti ohvitserkond kui ka reakoosseis oleks võidelnud ennastohverdavalt. Vaenlane oleks Narva jõel, Alutagusel ja Sinimägedes soomlaste kombel kinni peetud. Ent sama ei ole usutav Petseri suunal, kus määratu vaenlase ülekaal oleks lubanud nende tankidel läbi murda.

Me oleme kippunud unustama, et baaside lepingu kaalumise päevil olid maailma ajalehed tulvil kirjeldusi sellest, kuidas Euroopa suurriik Poola oli Wehrmachti ja Punaarmee ühiste löökide all sõjaliselt kokku varisenud. See uskumatu tõsiasi muutis kogu geopoliitilist olukorda tundmatuseni.

Soome Talvesõjast ei osanud siis veel keegi undki näha! Nõnda siis – müütide ümberjutustamisega tuleks olla ettevaatlikum. Neil on vähe ühist tegelikkusega ja nad juhivad meie mõtteviisi tarbetult rappa. Mis aga puutub demokraatiasse kui kaitsekilpi sõjalise vallutuse vastu, siis Tšehhoslovakkia ja Taani näide kinnitavad – nii lihtne see siiski pole. Sõdima peavad ikka mehed ja relvad ning demokraatia ise ei pane neid seda tegema.

Vanadel roomlastel oli aeg-ajalt kombeks hüüda: «Ad fontes!»  Tõepoolest, äärmiselt tähtis on ikka ja jälle pöörduda algallikate juurde ja olla ka allikakriitiline. Igasugused jutud «hääletust alistumisest» on alati kellegi kirja pandud ja sageli ka kellegi kinni makstud. Mõnikord seda isegi ei varjata.

Kõiges eelkirjeldatus ei ole eesti ajaloolastele mitte midagi uut. Kuid meie lähiajaloo paradigma n-ö rahvaväljaandena on liigagi mütologiseeritud, põhineb lugudel, mis on ammu kirjutatud eesmärgiga sisendada eesti rahvale: tema riik ei ole tõsiseltvõetav, sest tema juhid on kas saamatud või reeturid – olgu teadlikult või alateadlikult. Selline rahvas ei vääri oma kuningaid, tal oleks parem elada võõraste kuningate valitsuskepi all, nagu see oli muiste.

Ja sellised hoiakud on Eestis kerged levima, sest Teine maailmasõda oli nii ränk, et jättis rahvale peksasaanud koera tunde. Kogu küsimus on, mida teevad selle koera kutsikad, kes on juba suureks kasvanud? Kirjanik Viivi Luik ütles ühes hiljutises raadiosaates: eesti noored erinevad eesti vanadest nii põhjalikult, et tekib tunne, justkui oleks tegemist lausa teise rahvaga.

Ma loodan, et see erinevus on hea ja viib Eesti kindlamale pinnale. Et uus põlvkond jutustab Eesti lugu väärikalt. Et ka need, kes Eesti riigi ligi sajand tagasi rajasid ega suutnud ära hoida selle langemist varjusurma, saaksid uuesti tõstetud aujärjele, mille nad on ikkagi ära teeninud.

Suursaadik Trivimi Velliste on MTÜ Konstantin Pätsi Muuseum esimees ja Jaan Tõnissoni Seltsi abiesimees.

Tagasi üles