Kui vaadata maailmas lahtiste silmadega ringi, leiab nii mõndagi tõlkimisväärset. Tegelikult polegi vaja laia maailma otsima minna, piisab, kui kiigata paaritunnise lennureisi kaugusele, Taani. Sealt maalt pärit Jussi Adler-Olseni äraspidine Q-krimka pakub selle kirjandusstiili austajale viimaste aegade ühe lahedama lugemiselamuse.
«Naine puuris», viie raamatuni jõudnud Q-osakonna-sarja avateos, on äraspidine ja samas pole kah. Süžee on krimkale omane: tusane ja turris, ülemustega läbisaamatu kriminaalkomissar Carl Mørk kaevab üles seitsme aasta taguse juhtumi – tuntud ja särav noor naispoliitik kadus – läheb tagasi minevikku ning hakkab samm-sammult naasma tulevikku. Niisiis,pealtnäha ei midagi erilist.
Küll aga on Mørk politseinike seas avalikult põlatud tüüp – põlgus on muide vastastikkune – ning surutakse keldri sügavustesse jalust ära. Talle luuakse Q-osakond (mitte A-osakond, mis koostatakse tavapäraselt eliitpolitseinikest), kasseeritakse riigilt selleks mitu head miljonit, millest vaid osa seni lahendamata kuridegude lahendamiseks kulutatakse. Ülejäänuga turgutatakse normaalset kriminaalpolitsei struktuuri.
Mørk pole siiski miski poisike, vaid võtab bossidel kõrvad pihku ning loob enesele mugavad tingimused. Ta saab ka abilise, Hafez el-Assadi, kes on tulnud tont teab kust, on moslem ja palvetab Meka poole ning esindab paljuski Mørki peegelpilti: saab inimestega hästi läbi, keerab naisterahvaid ümber sõrme, on terane ning usin, valmistab hästi süüa – nii, te terve politseimaja aurab ja lõhnab – ja on üleüldse vahva sell.
Niisiis hakkab too kummaline duo otsima kadunud poliitikut. Mørkil on minevikust taak kaelas, vastukaaluks on Assadi aga lõbus sell, kel siiski samuti möödunust salapärased plekid.
Nagu öeldud, on raamat särav ja suviseks, õigemini iga ilmaga lugemiseks, soovitatav.