Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/08/06/3257115t1h4899.png)
Kes ikka oskaks oma šeffist paremini rääkida, kui tema sekretär. Christa Schroeder juhtus olema Adolf Hitleri tosin aastat, sestap ta teab, millest kõneleb, mitte ei kõnele sellest, mida teab.
Kui sa vastad töökuulutusele, mille on lehte susanud täiesti tundmatu ja pisike organisatsioon Oberste SA-Führung ning saad sekretärikoha, pole teinekord aimugi, millega see kõik lõpeb. Too organisatsioon osutus natsionaalsotsialistide rünnakrühma, SA ehk pruunsärklaste juhiks ja oli mõistagi seotud Hitleriga. Samm-sammult sai Schroederist füüreri igapäevane kaaslane. Kusjuures ta ise parteisse ei kuulunud ega jaganud ka Hitleri kõiki vaateid. Enda sõnul olnud Schroeder üks vähestest, kes julges teinekord oma arvamuse, mis Hitleri omast erines, välja öelda ning see põhjustas teinekord juhi pahameele, aga ei enamat.
Schroeder kaalus kaua, kas avaldada raamat või mitte. Ajakirjandusega ta väga ei suhelnud, sest vihkas moonutamist ja valet. Seski raamatus lükkab ta ümber mitmed levinud väited Hitleri kohta.
Niisiis räägib Schroeder asjadest nii, nagu need olid. Tasakaalukalt ja tõepäraselt. No ei tilkunud Hitleri suust verist vahtu, kui ta kommunismi sõimas ja sõjakäike plaanis. Kiiksud olid füüreril küll, kuid kellel ei oleks.
Raamat on jagatud teemade järgi peatükkideks, mis kirjeldavad kas sündmusi (Hitleri sünnipäev, sõjaretk Poolasse, Prantsusmaale ja Venemaale), inimesi (Ada Klein, Eva Braun), paiku ja neis toimunut (Obersalzberg, Berghof).
Siinkohal väike stiilinäide, jutuks on Hitleri viimased päevad.
«Hommikul kell 6, kui Hitler meid pärast öist nõupidamist vastu võttis, lebas ta tavaliselt kurnatult väikesel diivanil. T jäi iga päevaga füüsiliselt aina nõrgemaks ja nõrgemaks, kuigi ta meeleheitlikult sellele vastu võitles. Nii palju jõudu ta endas siiski veel leidis, et meie tervitamiseks püsti tõusta. Veidikese aja pärast viskas ta end jälle diivanile pikali, kusjuures teener tõstis tal jalad üles.
- - -
Tema jututeemad muutusid üha sisutumaks ja ebahuvitavamaks. Ta ei rääkinud enam kirikust, rassiprobleemidest, majanduslikest ja poliitilistest probleemidest, põhjamaisest ja sakslaslikust olemusest, vanast Kreekast või Rooma riigi rahva kujunemisest ja hävingust. Tema, kes oli tundnud tohutut huvi kõigi loodusteaduslike probleemide, zooloogia, botaanika ja inimkonna ajaloo vastu, rääkis viimastel kuudel ainult koerte dresseerimisest, toitumisest ja sellest, kui rumal ja halb on maailm.»