Priidu Pärna: rahvusülikool – meie kõigi avalik asi

Priidu Pärna Foto: SCANPIX

Eestit ei muudeta väiksuse tõttu Prantsusmaa osaks või Inglismaa ei loobu oma kuningannast, kuigi see on nii ebaefektiivne, kirjutab õigusteadlane Priidu Pärna. Ka ülikool ei peaks tema hinnangul pelgama põhjendatud erisusi.

Rahvusülikool ja laulupidu on asjad, millest kõigil on oma arvamus. Igasugused muudatused nendes eesti kultuuri ja identiteedi tuumaks saanud nähtustes kutsuvad esile tormilist arutelu. Kasutades sõna «ülikool», mõeldakse selle all ju alateadlikult Tartu alma mater’it.

  Ka vilistlastel on säilinud tugev side oma ülikooliga. Seetõttu on «kuue samba reformid» osutunud ootamatult laia ühiskondliku arutelu tulipunktiks, mitte kitsalt autonoomse ülikooli organite (senati ja nõukogu) akadeemiliseks siseteemaks. Kui peahoone ees olevad ketistatud postid tähistasid kunagi ülikooli võimupiire, kus linnavõim kehtis piiratult, siis praegu on ülikool avalik asi (res publica). Sest see on meie ülikool.

Juristidele tuli õigusteaduskonna iseseisvuse kaotamise plaan täieliku üllatusena. Tuleb nõustuda rektoriga, et selles kommunikatsioonikatkes on oma süü ka õigusteaduskonnal endal. Nüüd peab rektor tagantjärele käima selgitamas muudatuste vajadust ning vähemalt pressiteadete kohaselt toimuvad need kohtumised «üksteise mõistmise õhkkonnas».

Traditsioon tuleneb ladinakeelsest sõnast traditio, mis tähistab millegi üleandmist. Juristidele Rooma õigusest tuntud termin tähistab millegi kandumist põlvest põlve. Tartu Ülikooli õigusteaduskond on kandunud läbi sajandite aastast 1632 tänapäeva ja alati on seal õpetatud juurat. Erinevalt näiteks filosoofiateaduskonnast, mille sisu on ajas oluliselt muutunud, nagu viitab ka Margit Sutrop. Õigusteaduskonna eriline roll on olnud Eesti iseseisvuse alusepanijate, riigivanemate, ministrite jne harimine ja nende mõtte voolimine. Väga paljud neist olid juristid (Päts, Tõnisson, Uluots, Tief jne). Rahvusvahelise õiguse professor Ants Piip oli näiteks samal ajal ka pikaajaline välisminister ja suursaadik USAs, kuid ta ei teinud endale ega üliõpilastele hinnaalandust õigusteaduse põldu kündes.

Ka praegu on Tartu õigusteaduskonna õppejõudude panus riigi ja selle vundamendiks oleva õiguskorra ülesehitamisse ning õiguse rakendamisse asendamatu. Toome näiteks eraõiguse reformid, kirjutatud seaduste kommentaarid, juristide täienduskoolitused või kasvõi käimasoleva karistusõiguse revisjoni. Tuletagem meelde, et põhiseaduse kohaselt on Eesti seadustel rajanev ühiskond. Sajanditepikkused traditsioonid ja ametiväärikus ei luba meil heaks kiita õigusteaduskonna degradeerimist ülikooli instituudiks. See oleks nagu justiitsministeeriumi muutmine sotsiaalministeeriumi osakonnaks. Sellest võivad muidugi võita teised avalik-õiguslikud ja eraülikoolid, kelle õigusõpe selles valguses «paremini välja paistab». Kannataks ka rahvusvaheline koostöö, kus õigusteaduskondade dekaanidega pole meil enam võrdväärset söögilaua taha istuma saata.

Õigushariduse laiemat pilti vaadates oleme jõudnud ringiga faasi, kus laiapõhjalist õigusteadust saab õppida vaid avalik-õiguslikes ülikoolides. Kahekümne aasta pikkuse eksperimendi võimaldamine kümnete eraõigusteaduskondadega jääb turumajanduse liberaalsusest kannustatud riigijuhtide südametunnistusele. Eestil ei ole piisavalt õppejõude ja raha sellisteks inimkatseteks.

Tööturuameti andmetel on juristide tööpuudus veel küll minimaalne, kuid seal annavad tooni erakoolide lõpetanud, kellest paljude diplom pole akrediteeritud. Eelmisel sügisel algatasid advokaadid diskussiooni haridussüsteemi poolt juristide ületootmisest, millele järgnes terav vaidlus Tallinna Ülikooli ja Tartu Ülikooli õigusteaduskonna juhtide vahel. Et kus siis kvaliteetseid juriste koolitatakse ja tõelise õigusteadusega tegeletakse. Nüüd, kus õigusõpe on koondunud riigi finantseeritavatesse ülikoolidesse, peaks olema võimalik teha otsused, kus ja mis valdkonnas ning mahus õigusõppega jätkata. Populaarse ja edeva juristiameti kandjate asemel oleks tulevikus vaja rohkem insenere.

On ebanormaalne, et 400 000 elanikuga Tallinnas saab õigust õppida kolmes avalik-õiguslikus õigusteaduskonnas! Kokkuleppimise asemel kuuleme uudiseid, et Tartu Ülikool alustab infotehnoloogiaõiguse õppega, kuigi seda on peetud just TTÜ õigusinstituudi spetsialiseerumisvaldkonnaks. Soomes on neli korda rohkem rahvast ja nende neli õigusteaduskonda paiknevad geograafiliselt hajutatult. Soome haridusministeerium korraldab riigi kulul toimuvat õigusõppe vastuvõttu regulaarsete tööturu-uuringute alusel. Meil sellist metoodilist lähenemist kahjuks pole. Eesti õigusteaduskondi ootab 2014.–2015. aastal ees rahvusvaheline teadusevalveerimine ning seejärel peavad ülikoolid ja haridusministeerium langetama tõsiseid otsuseid õigushariduse tuleviku kohta.

Selle taustal võib mõista Tartu Ülikooli soovi eesootava üliõpilaste arvu kahanemise ja kõrgharidusreformi tulemina tulutoova tasulise õppe vähenemise tingimustes säilitada ülikooli konkurentsi ja majandusliku toimetuleku võimet. Õigusteaduskond on varem, valdavalt tasulise õppe näol, oluliselt panustanud ülikooli kassasse, kuid tänase hariduskorralduse juures on muutunud rahaküsijaks. Vaadates viimastel aastatel kerkinud ilmutuslikke õppehooneid ja moodsat sisseseadet, on alati tekkinud küsimus, kas ei peaks selle asemel vähemalt osaliselt panema rohkem raha inimestesse. Õigusteaduskonnale on ette heidetud, et nende õppejõududest peaaegu kaks kolmandikku ei ole põhikohaga õppejõud, vaid praktiseerivad advokaadid, notarid, kohtunikud jne. Selline kaadribalanss ei soosi igapäevast teadustöö tegemist, mis on ülikooli teine põhiline ülesanne tudengite harimise kõrval.

Statistikaameti andmetel on Eesti absoluutselt kõige kõrgemapalgalisem haridusgrupp õigusteaduse doktorikraadiga juristid. Ülikool ei ole suletud oma ketistatud postide taha ja õigusteaduskond võitleb järelkasvu nimel era- ja avaliku sektoriga eelnimetatud juuradoktorite pärast. Midagi ei ole teha – kõigis teaduskondades ei ole ülikooliväline palgasurve ja kiusatus nii suur kui õigusteaduskonnas. Õigusteaduskonda aitab vee peal hoida hoopis riigikohus, kes on palganud teaduskonna õppejõude osalise töökoormusega konsultantideks. Senine palgasüsteem ei ole õpetlastele väärikas ega jätkusuutlik ja ei võimaldagi põhitähelepanu teadustööle suunata.

Viimaste päevade uudised näitavad, et tõenäoliselt suudetakse säilitada kompromissina õigusteaduskonna identiteet tema nime säilitamise kaudu (eile võttis ülikooli senat vastava otsuse ka vastu – toim). Selles nimemaagias ei maksa avalikkusel siiski uinuda. ENSV oli ka vabariik. Asi on ka sisus. Superteaduskonna nõukogu nimetab dotsendid, algatab õppekavad, määrab eelarve ja palgakulud jne. Akadeemilised juristid ei otsusta enam oma asju iseseisvalt. Me pole kindlad, kas sotsiaalteaduskonna üliõpilasi ühiskond ikka peab sobilikuks kandma tulevikus kohtunikutalaari. Rektor küll rahustab koosviibimistel, et praktikas jääb õigusteaduse korraldus ikka juristide pärusmaaks, kuid uus põhikiri seda sel moel ei sätesta. Me oleme harjunud uskuma kirjutatud sõnasse, mitte lubadustesse.

Nii on üles kerkinud teema, kas ei pea rahvusülikooli kaitsma tema enda eest seadusandja. Kui Tartu Ülikool võitles 1995. aastal välja oma seaduse, siis kas parlament ei peaks ka määrama, mida ühiskonnale vajalikku rahvusülikool  minimaalselt peab õpetama või uurima? Õigemini on riigikogu seda juba teinud, kui ta on vähemalt kolmes seaduses esile toonud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna nõukogu pädevuse. Kuis saab siis ülikool enam ise oma struktuuri seadusevastaseks muuta või käskida seadusandjal kohendada seadusi vastavalt ülikooli siseaktile!

Ülikooli juhtimisreform lähtub vajadusest olla efektiivne. Seda tõhususe argumenti kohtab tänapäeva Eestis kõikjal – pangakontorite sulgemisel, riigiasutuste koondumisel, haldusreformi kaartide joonistamisel jne. Pelgame erandeid ja erisusi. Selles osas on erihuvide ja tavade arvestamise hea näide Euroopa Liit. Tervik toimib, kuigi osa kasutab eurot, osa ei ole Schengeni liidus jne. Eestit ei muudeta väiksuse tõttu Prantsusmaa osaks või Inglismaa ei loobu oma kuningannast, kuigi see on nii ebaefektiivne. Euroopa ülikooliharidus teeb sageli erandeid just arstide ja juristide väljaõppe korraldamisel. Ka ülikool ei peaks pelgama põhjendatud erisusi ning jätkama humaniora, socialia, medecinia ja realia et naturalia kõrval ka iseseisva juridica’ga. Sel juhul vääriks ta oma kuut sammast ja saaks kitse, hundi ja kapsapea ilusasti üle vee.