Laulupeod on läbi kogu oma 145-aastase ajaloo olnud lisaks rõõmurõkatustele ka varjatud mure, ängi, vabadusvõitluse või kaudse mõtte ridadevaheliseks väljenduspaigaks. Laulupidu on olnud üks meie rahva võitluse viise. Võideldakse välisvaenlase ja sisevaenlasega. Võideldakse sellega, et millegagi/kellegagi pole võidelda. Võideldakse iseendaga. Tuudur Vettik rääkis juba 1929. aasta Muusikalehes ilmunud kirjutises laulupeost kui «vaimulahingust». Ta üldistas laulupidude rolli ühiskonnas öeldes, et «laulupidu on «üks vaimumõõkadega lahing»». Miina Härma, kelle 150. sünniaastapäeva just hiljuti tähistasime, on juba 1933. aastal öelnud, et rasketel aegadel tulevad laulupeod rahvale appi ning et ülemaalised laulupeod on olnud otse rahvusliku ajaloo tegureiks. Miina Härma tõdemus, et laulupidusid on rahvale rasketel aegadel vaja isegi rohkem kui rõõmsatel, on saanud Eesti ajaloost kinnitust korduvalt.
Ajaloolase ning diplomaadi Margus Laidre arvamuslugu 22. märtsi Postimehes vallandas Krimmi ja Ukraina sündmuste üle arutledes, ajalooliste võrdluste mõtiskelus jõulise diskussiooni meie eneseteadvusest ja olemisest. Selle emotsionaalse mõttevahetuse märgiks ja ühtlasi ka märklauaks sai Erkki-Sven Tüüri poolt Peep Ilmeti sõnadele loodud laulupeolugu «Taandujad». Miks just see laul nii tugevaid kirgi kütab?
Koorijuhina, kes seda lugu oma koorile proovist proovi õpetanud on, nõustun, et lugu pole kergete killast. Keerulise helikeelega ja sügavamõttelisi laule on käesoleva aasta laulupeol teisigi. Lugusid, mille kavassevõtmise või raskusastme pärast nurisetud on, on tegelikult olnud alati. Laul «Taandujad» ja eriti tema sõnum liigutab aga paljusid – koorilauljad ja koorijuhte, laulu loojaid, laulupeo kunstilisi juhte, kultuuriinimesi, kõiki, kes loomingu mõtestamisse ja lahtimõtestamisse tundlikult suhtuvad.